Leppigem kokku, et me ei räägi alg- ega lõpp-punktist, sünnist ja surmast, mis meid inimestena ühendab ning mida keegi meist ei mäleta, nagu pole võimalik mäletada olematust, kust me tuleme ning kuhu suubume. Ometi… (näed nüüd, kohe ongi kolm punkti kohal) peab olematuselgi olema algus, see, millest pungub olemine, mis inimolu puhul on võetav kui teadvus, biosemiootikale aluse pannud Jakob von Uexkülli sõnul “omailm”.
Autorirubriigis “Eluilmast omailma” mõtestab Rein Veidemann oma elu- ja lugemiskogemuse taustal eesti inimolu ilminguid ja seoseid.
