Carri Ginter: usun eeskujudel põhinevasse riiki

Carri Ginter I Foto: Kalle Veesaar

Carri Ginter on Tartu Ülikooli Euroopa õiguse dotsent, advokaadibüroo Sorainen partner ja vandeadvokaat. Intervjuus Edasile räägib ta, miks on eeskuju parem kui karistus, milliseid samme võiks astuda integratsioonipoliitikas ja kuidas kahjustab Euroopat äärmuslikkus.

Kas artiklite kirjutamine on sinu viis poliitikas osaleda?

Artiklite kirjutamist näen ühe viisina, kuidas saan ühiskonda panustada. Sarnasel põhimõttel töötan ülikoolis tudengite ja doktorantidega. Minu roll on oma eriteadmiste ühiskonnale kättesaadavaks tegemine. Häid tuttavaid, kellest pean lugu, on erinevates erakondades, kuid pigem väldin poliitikat.

Artiklites toon välja erinevaid mõtteid. Näiteks tuleks minu arvates mobiilside jälitamise puhul arvestada põhiõigustega. Isamaa vastu lugupidamist ei suurenda oht saada trahvi, kui vales kohas hümni laulad. Alkoholi tarbimist ei vähenda Läti piiril põõsas varitsev maksuametnik.

Peaksime olema eeskujudel põhinev riik. Tervislikumalt hakatakse käituma siis, kui koolis räägitakse tervislikust käitumisest ja ehitatakse spordirajad, mis on valgustatud ja turvalised. Kui akna alt jookseb päevas 15-20 inimest spordirajal mööda, siis läheb inimene meelsamini õhtul sportima, mitte ei hakka jooma. Usun sügavalt, et selline eeskujul põhinev mõju on suurem.

Hea näide on reklaam “Porgand põske ei punnita” või pilt lapsest, kes ei taha autos suitsu sisse hingata või see, et iga sigaret tekitab vähki. Taolised teavitustegevused on oluliselt võimsamad, kuna ei tekita inimestes trotsi. Kumb on käitumise suunamisel võimsam: kas kaks korda suurem trahv või suhteliselt suur trahv, mida ei pea maksma, kui kuus kuud liikluses uut pahandust ei tee? Selle asemel, et trahvi suurendada, peaks trahvi tegema tingimuslikuks. Nii saab kindlasti parema tulemuse, kui lihtsalt see, et anname malakaga vastu pead.

Millist nõu annaksid meie poliitikutele?

Ma annaks kõigepealt inimestele nõu, et üleüldine poliitikute vaenamine ja ametnike sõimamine ei ole konstruktiivne tegevus. Paljud inimesed selles süsteemis teevad oma tööd täie südamega. 

Rohkem võiks olla tunnetust, et sinu vastutus on suurem kui palga koju viimine. Sul on vastutus isamaa, riigi toimimise ja noorte ees.

Kui lahendad mingit muret, siis ei lahenda mitte ainult seda ühte muret, vaid ehitad tulevikku.

Ühe mure lahendamine on nagu raadio kruttimine – keerad ühte maksu peale, teist maksu maha ja siis arvad, et ongi riik korras. Rohkem võiks olla mõtlemist, kas see, mida teeme, on õige riigile, rahva tulevikule ja kas see aitab meid edasi. Samas ei tasu ka rapsida vasakule ja paremale. Tuleb kaasata eksperte ja kuulata ka kriitikat, eriti kui otsus mõjutab paljusid.

Milliseid muudatusi võiks seadusandja ellu viia?

Seadusandja peaks langetama otsuseid lähtuvalt suurematest eesmärkidest ja taustsüsteemist. Kokku tuleb leppida, milliste väärtuste põhjal oma riiki ehitame ja kas tänased otsused aitavad neid väärtusi saavutada.

Kui lepime kokku, et raha tuleb ettevõtjate käest, siis peaks otsuste langetamisel mõtlema, kas see otsus teeb ettevõtjal raha genereerimise lihtsamaks või raskemaks. Kas see otsus aitab ettevõtjatel lihtsamini asju ajada või teeb elu keeruliseks.

Oletame, et lepime kokku, et raha tuleb töötajate käest. Sel juhul peaks tööjõu vähenemise probleemi silmas pidades mõtlema, kas peaks seda töötavat pensionäri esile tõstma ja premeerima või peaksime talt võtma jupikese maksudena maha selle pärast, et ta ei istu kodus.

Kui hindame seda, et ettevõtlusel põhineb meie riigi sissetulekute kõige olulisem osa, siis kas on õige jätta juhatuse liikmed ilma töötuskindlustuseta või me peaksime neile ütlema “Tubli, sa oled juhatuse liige, oled võtnud äririski ja, kui see sul ebaõnnestub, siis riik püüab su kinni.”

Ütleme, et soovime Eesti rahva kasvu, siis tuleb mõelda, milline seadus peale emapalga seda eesmärki toetaks. Üks lihtne näide – kui naisterahvas tuleb tööle ja laps jääb haigeks, siis täna riik ütleb, et ole lapsega kodus ja maksame sulle peale kolmandat päeva hüvitist. Riik võiks anda emale võimaluse, et kui ta tahab jääda tööle, saaks ta selle hüvitise suunata lapsehoidjale, olgu see ema, haiglaõde või tuttav. Laps on jätkuvalt hoitud, ema saab ikkagi ühiskonda panustada ja tema palgalt saab riik maksud kätte. Kui perre sünnivad kaksikud, võiks lubada mõlemad vanemad koju vanemapalgale. See on elementaarne ja eelarvemõju on mikro. Sellised otsused võiksid meid viia uuele tasemele.

Kuidas parandada kohtusüsteemi?

Rohkem võiks olla tööd meeskondades. Individuaalsed eesmärgid saab asendada kollektiivsetega nii, et vastutus ei haju. Näiteks kohtusüsteemis võiks mudelilt “mina ja abiline” minna üle meeskonna ja tuleviku ehitamise mudelile. Maakohtus võiks ühe kohtuniku asemel olla grupp 3-4 kohtunikuga, kelle ülesanne ei ole mitte ainult lahendada õigusvaidlusi, vaid ka kasvatada järeltulevat põlve juriste ja kohtunikke.

Integratsioon on endiselt probleem. Mida sellega teha?

Tihti on nii, et väikeste sammudega jõuab kaugemale. Poliitikas on sama moodi. Näiteks vene noorte integreerimiseks haridussüsteemi võiks esialgu suuremate Eesti linnade tippkoolidesse luua igaühte klassi, kus toimub õpe 30% vene keeles. Oleksin hea meelega pannud oma lapse sellisesse klassi, kuna muid nii häid võimalusi vene keele omandamiseks täna pole.

Eesti lapsevanemad on targad ja saavad aru, et nende lapsed on siin regioonis konkurentsivõimelisemad, kui oskavad vene keelt. Ka venekeelsete perede vanemad tahaksid oma lapsed sellistesse klassidesse panna teades, et seal peetakse vene keelest lugu. Selliste sammude asemel ootame Godot’d – millal tuleb päev, kui paneme venekeelsed koolid kinni ja viime sunniviisiliselt venekeelsed klassid eesti koolidesse.

Väikeste sammudega saaks parema tulemuse.

Mida arvad #MeToo liikumisest?

Ühiskond liigub kampaania korras ühest äärmusest teise. Iraan oli kunagi ka väga liberaalne riik. Mida rohkem rebime tekki ühes suunas, seda rohkem hakkavad inimesed teises suunas vastu. Laiemas pildis toimub konformistide võidukäik. Võidab see, kes järgib kõiki reegleid nii pühalt kui võimalik ega mõtle sellele, mis on tema tegevuste tagajärjed. Lõpuks jäävad vait need inimesed, kellel on mõistlik tasakaalukas positsioon, sest nad hakkavad konformiste kartma. Samuti aktiveerub teine äärmus.

See on alati nii olnud, et rebitakse nii kaua, kuni puruks läheb, ja siis tormab ühiskond täie hooga teises suunas. Ma kindlasti ei naeruväärista neid inimesi, keda on halvasti koheldud, aga neilt läheb tähelepanu ära üleüldisele tuututamisele. Võimalik on ka mõistlikult ja tasakaalukalt toimetada võrdse kohtlemise ja inimese väärikuse kaitsmise nimel.

Üliõpilastele olen toonud selle näite, et 1990 otsustas Euroopa Kohus Dekkeri kohtuasjas, et kui ettevõte ei võta lapseootel naist tööle, siis on tegu otsese soolise diskrimineerimisega, sest ainult naised saavad olla lapseootel. Nüüd kui ühiskond on edasi arenenud, võiks aastal 2018 tulla lagedale sellise konstruktsiooniga, et kuna mehed ei saa sünnitada, siis peaks looma kompensatsioonimeetmed hüvitamaks meestele võimetust sünnitada. Kui mõelda juriidiliselt, siis ei saa seda välistada.

Teki rebimise metafoor tundub aktuaalne ka Euroopa Liidu kontekstis.

Euroopa Liidus on samuti teki rebimine jamasid tekitanud. Võtame põhiseadusliku lepingu näite. Oli vaja seda “põhiseaduse” sõna lepingu pealkirja panna? Presidendi, välisministri ja hümni loomise idee peale aktiveerus terve hulk vastaseid. Võimalik, et kui seda lepingut poleks välja pakutud, oleks Brexit ära jäänud.

Teki rebijate all mõtlen neid inimesi, kes ajavad taga suurt föderatiivset Euroopa Liitu. Tulemus on see, et Euroopa Liit jookseb laiali, sest vastasseis läheb nii tugevaks. Närvi aetakse ka need, kes üldpildis Euroopa Liitu toetavad, sest neile ei meeldi äärmuslikkus.

Kui keeratakse vinti üle, tuleb Euroopa Liidu vastaseid juurde ja hea projekt läheb tuksi.

On võimalik ka mõistlikult ja rahulikult liikuda integreerumise suunas ja ehitada tulevikku ilma suuremate konfliktideta. Euroopa Kohus on oma otsustega rahulikult step by step ehitanud ühtset Euroopat. Teinud otsuseid, et lennusaatjad saavad võrdset palka, peab laskma teise riigi kaubad oma turule ja ei tohi varjatult tollimakse koguda. Suuresti tänu sellele on meil täna toimiv siseturg.

Kuidas tähistad Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva?

Pikas plaanis on see väga oluline sündmus, mida väärtustan kõrgelt. Kindlasti panen lipu lauale. Ma ei näe seda ainult kui ühte päeva, vaid tervet aastat.

Olen NSV Liidus sündinud ja tean, kui palju oleme suutnud saavutada tarkuse ja järk-järgulise liikumisega. Nüüd oleme sattunud kõht täis jõmpsika staatusesse, kus me rapsime vasakule ja paremale, tõstame makse ja langetame makse, keelame hümni laulmist. Rohkem tuleb mõelda, kust me tulime, kuhu oleme jõudnud ja kuhu edasi. Jällegi kokku leppima, mitte lihtsalt ümber jagama.

Kea Kruuse

Kea Kruuse

Kea Kruuse on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant ja riigihalduse ministri nõunik. Varasemalt on ta juhtinud Tallinna noortevolikogu, Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlauda ja Tallinna Tudengimaja ning töötanud Põhja-Tallinna Valitsuses. Loe artikleid (2)