Tõnu Viik: Eesti erilisus peitub teatud asjade unikaalses kombinatsioonis

Seoses vabariigi juubeliga uuris Edasi kaasautor Iiris Viirpalu kultuurifilosoof ja professor Tõnu Viigilt, milles peitub Eesti tähendus, tema erilisus ja kuidas hindab siinse ühiskonna arengut laia vaatenurgaga humanitaarteadlane.

Tõnu Viik on Tallinna ülikooli filosoofiaprofessor ja humanitaarteaduste instituudi direktor, kelle teadustöö lähtub fenomenoloogiast, kultuurifilosoofiast ja kultuuriteooriast. Tema uurimistöö keskendub kultuurisõltelisele tähenduseloomele. Ta on uurinud ka eesti kultuuri tähendust rahvuskultuurina ja avaldanud artikleid filosoofia ajaloost, fenomenoloogiast ning kultuurist. Lisaks teadustööle on Viik võtnud meedias sõna Eesti ühiskonna, kultuuri ja poliitiliste otsuste teemadel.

Mida võiks tähendada eesti kultuur ühele keskmisele inimesele, kes ei tegele kultuuri uurimisega, kuid kes igapäevaselt toimib meie kultuuris ja ühiskonnas, tarbides meediat, olles vastavas väärtuskeskkonnas ja käies kultuuriüritustel?

Argimõtlemises on käibel nn kitsas kultuuri määratlus, mis keskendub professionaalsele kunstiloomele. Peame kultuuri all silmas teatreid, kontserdimaju, näitusesaale ja seal toimuvat. Mõnikord mõtleme ka harrastuskunstidele ja omaloomingule.

Argikeeles on kultuur väike osa meie elust, näiteks see aeg õhtuti peale tööd kui me vaatame televiisorist mõnda kultuurisaadet. Poliitikas mõistetakse kultuuri sama kitsalt. Sellele viitab näiteks Kultuuriminsteeriumi institutsioon, mis tegeleb põhiliselt professionaalse kunstiloomega. Kultuuriteadustes käsitletakse aga kultuuri kui meie tähendusloome võimaluste ja käitumisnormide tervikut, president Kaljulaid on rääkinud selles tähenduses komberuumist. Komberuum on kõik need tavad ja käitumismustrid, mis reguleerivad kõiki meie kõiki meie tegevusi hommikust õhtuni, mitte ainult kunstiloomingust osasaamist. Ka Eesti Põhiseaduses räägitakse kultuurist selle sõna laias mõttes. Seal on juttu millestki niisugusest nagu rahva kultuur. Need on tavad, kombed, väärtused, ideaalid ja käitumismustrid, mis iseloomustavad ühe rahva elu tervikuna. Ka siin peetakse silmas kultuuri selle sõna laias, antropoloogilises tähenduses – ühe rahva käsutuses olevat kõikide tähendusloome vahendite kogumit.

Nende kahe – kitsa ja laia – kultuurimõiste erinevus tekitab parasjagu segadust.  Näiteks jääb ebaselgeks, mida on ikkagi täpsemalt vaja eesti kultuuri kestmiseks ette võtta.  Kas selleks piisab Eesti professionaalse kunstiloome riiklikust toetamisest või on midagi veel vaja teha. Kui jah, siis mida?

Mis moodustab Eesti, mis on Eesti tähendusväli teie jaoks? Kas saate tuua välja komponente selles maas, looduses, kultuuris, mis moodustavad Eesti?

See on vist küsimus eestilikkusest, või sellest, mis teeb Eestist Eesti. Sellele küsimusele on üllatavalt raske vastata. Võiksime lähtuda maast ja arvata, et meil siin on erilised pinnavormid, mida sellises koosluses mujal ei ole.  Aga kui aus olla, siis on näiteks Lätis üsna sarnane looduslik keskkond.

Teine variant on lähtuda keelest. See on omanäoline ja ainuke maailmas, aga kas selles keeles mõtlemine, rääkimine ja tegutsemine muudab meid teistsuguseks? Kas näiteks see, et meie arstid töötavad eesti keelt kasutades, tähendab seda, et nad ravivad inimesi teisiti kui soome või poola keelt rääkivad arstid? Samamoodi on eestiliku toidu või mõtteviisi või elukorralduse otsimise puhul.  Iga komponent, millest me eestilikkust otsime, hajub laiali, sest nad on kõik laenud, üle-võtmised.  Isegi laulupidu on õnnestunud tõlge Saksa kultuurist.

Ma usun, et vastuse küsimusele eestilikkusest annab arusaam, et Eesti on niisugune asjade kooslus, millest ükski element pole iseenesest unikaalne, aga mille kombinatsioon on.

Sellisest koosluse eripärast võib rääkida läbi „koha“ mõiste ja läbi filosoofilise „läheduse“ mõiste. Kui me üha koha enda jaoks ära kodustame, kui me investeerime ühte paika tähendusi, hoides seda piirkonda tähenduste abil oma mõttes koos, siis selles kohas leiduvate asjade ja inimeste koos-olemine muutub eriliseks.  Nad on kõik selle terviku osad, mida me muudkui loome. Asjade tähendus kasvab tänu tervikule, mille osad nad on.  Ja terviku tähendus mõistagi läbi oma osade.

Tõnu Viik

Eesti kujutabki endast ühte piirkonda kokku sattunud asjade ja inimeste terviklikku seost. Eesti erilisus peitub nii selle keskkonna elementide unikaalses kombinatsioonis, aga kuna siin on tegemist osaliselt vaimse reaalsuga, siis lisandub siia veel üks terviku mõõde ning see on vahest isegi olulisem.  Nimelt olen ma ise üks elemente, mis seda tervikut loob ja ise selle terviku kaudu määratletud on. Seega on minu suhe nii teistesse inimestesse ja asjadesse kui ka loodud tervikusse minu jaoks eksistentsiaalselt määrav. Need inimesed, asjad ja see tervik on mulle lähedal nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Aga mis on lähedus? – See on sfäär asjadest, mis mulle korda lähevad, mida ma märkan, mille pärast ma rõõmustan ja kurvastan. Need asjad ja inimesed moodustavad mu elu sisu nii heas kui halvas.

Eesti tähistabki minu jaoks seda emotsionaalset seost, mis tekib asjade, inimeste ja probleemide lähedusest selles koosluses, mille ükski komponent ei ole unikaalne.  Nii tekib tunne, et nende elementide tervik on seda.

Aga  kuidas toime tulla tänapäeva globaliseeruvas maailmas, kus neid komponente tuleb infovoo ja tihedama kultuuridevahelise läbikäimise tulemusel üha juurde? Olete rääkinud tõlkimise olulisusest kultuuri arengus. Miks on oluline suuta välismõjusid, teistest kultuuridest pärit väärtusi, arusaamu ja kontseptsioone Eestis tõlkida ja seeläbi ka kohandada?

Sest mida rohkem me tõlgime, seda rohkem on meid, meie asja.

Levib väärarusaam, et mida rohkem on meil algupärast, seda rohkem oleme me ise.

Tegelikult on väga palju neist algupäranditest ikkagi üle võetud, nad on kultuuritõlked. Aga kui me oleme millegi õnnestunult oma kultuuri elemendiks muutnud, siis oleme me rikkamaks ja suuremaks saanud.  Vähemasti vaimselt. Mida rohkem ja intensiivsemalt tõlgime, seda rohkem on meil Eestit, mitte vastupidi.

Kui vaadata pilguga tulevikku, siis millised on olulised aspektid või probleemid, millele eesti kultuuris peaks järgnevatel aastatel iseäranis keskenduma? On see kultuuri ja traditsiooni säilimine globaalses maailmas, rahvastiku vähenemine, kultuuri eksport või midagi muud?

Kui tuleviku pärast muretseda, siis arvan, et peaksime eristama muret eesti kultuuri pärast murest eesti ühiskonna pärast ja neid omakorda murest eesti majanduse pärast. Need komponendid peaksid teineteist toetama, aga nad ei ole teineteisele taandatavad.

Kui me nüüd liigume seda eristust pidi, siis eesti kultuuriga seotud mured on võrreldes Eesti ühiskonnaga seotud muredega väiksemad ja taanduvad suures osas sinna. Ühiskonnaga seotud mured on seotud meie rahvastiku kahanemise ja vananemise trendidega. Nende protsesside tõttu on ühiskondliku ressursi hoidmine tasemel, mis võimaldab avatud ühiskonna tingimustes omanäolise kultuurikeskkonna säilimist pikemas perspektiivis, väga suur väljakutse. On huvitav, et kuigi seda on nimetatud Eesti põhiseaduses olulisema ülesandena, siis ma ei näe, et see oleks olulisel kohal meie erakondade, koalitsioonilepingute või valitsuste tegevusplaanides. Küllap tuleks selle probleemi lahendamine teha ka oluliseks majanduslikuks ülesandeks, suunates majandust mitte üksnes suurima võimaliku kasvu suunas, vaid sellise ühiskonna kujunemise suunas, mis aitaks valitsevaid rahvastikutrende muuta. Ühiskond näib olevat majanduskasvu teenistuses, mitte vastupidi.

Ma arvan, et eesti kultuuril läheb praegu suhteliselt hästi; see on kiiresti arenev, kohanemis- ja tõlkimisvõimeline. Ohuks on, nagu öeldud, kultuuri kandjate arvu vähenemine ja ajas kahanev võime kultuuriloomesse investeerida. Kui eesti kultuur enam tõlkimisvõimeline ei ole, kui enam ei ole võimalik eesti keeles maailma asjadest adekvaatselt aru saada, siis muutub see  oma kandjatele ebaatraktiivseks ning vanemad hakkavad loobuma oma lastele eesti keele õpetamisest.

Mõned kultuurilised võimekused on meil juba täna väljasuremise piiril, näiteks klassikaliste keelte lugemise ja tõlkimise oskus. Ülikoolid on sunnitud oma ressursse koondama. Samas ei jää Tallinna-sugune keskkond kunagi inimestest või tegevustest tühjaks, küsimus on vaid selles, millise kultuuri kandjad need inimesed on.

Kui haarata kinni majanduskasvu ihalusest ja kultuurikandjate vähesusest, siis viimasel ajal on palju  juttu olnud humanitaaria ja kõrghariduse väärtustamise vajadusest meie majanduskasvule orienteeritud ühiskonnas. Sellest, kui olulised on humanitaarteadlased. Kuidas põhjendada humanitaarteaduste olemasolu ja humanitaarteadlaste kuulamise vajalikkust?

Seda ongi neoliberaalsel foonil väga keeruline põhjendada. Kui ainuke suur ja kõigile arusaadav arengueesmärk on majanduskasv, siis näivad kõik sellega otseselt mitte seotud tegevused vähem olulised. Humanitaariast lähtub protsesside mõtestamise ja ümbermõtestamise võime.

Humanitaaria suurendab tähendusvälja tihkust, meie võimet ja oskust oma elule uusi tähendusi anda ja vanu ümber mõtestada.

Filosoofia, näiteks, on huvitav teadus selle poolest, et ei keskendugi niivõrd vastustele kui uute, ootamatute küsimuste küsimisele.  Või siis selle küsimuse alla seadmisele, mis meile enamasti iseenesestmõistetav ja seega mitteküsimisväärne tundub.  Sellest oskusest lähtuv majanduslik kasu võib olla suurem kui me arvame, ega kuna see tegevus ikkagi vahetult tootmist ei kasvata, siis peame me filosoofiat millekski marginaalseks.

Teadlaste panust on näha nii erasektorile kui ka avaliku selektorile tehtavates uuringutes kui ka kas või Inimarengu aastaaruande puhul, mille viimase versiooni üks autoritest olite. Miks on teie arvates teadmuspõhine ja spetsialistidele toetuv ühiskond vajalik, kui võtta keskmise inimese vaatenurk? Mis on otsene kasu, kui poliitikad ja ühiskondlikud otsused põhinevad teadmistel ja teadlaste seisukohtadel?

Teadmispõhised poliitikad on enamasti efektiivsemad kui need, mis on rahvatarkuse või kõhutunde pealt tehtud. Meie elu erineb loomariigi isendite elust justnimelt sedavõrd, kuivõrd me oleme oma elukorraldust teadmistepõhiselt muutnud. Inimliik on mõnekümne tuhande aastaga muutunud tagasihoidlikust mängijast globaalseks, kogu maakera ökosüsteemi muutvaks jõuks. Kas see hea on, on ise küsimus, aga see muutus on saanud võimalikuks tänu teadmiste koondamisele kehavälistele mälukandjatele ja tänu ühiskondlikule tööjaotusele, mistõttu väike osa ühiskonnast on saanud ennast nendele mälukandjatele akumuleeritud teadmistele pühendada. Selle evolutsioonilises plaanis eriskummalise tegevuse tulemused on olnud maailma muutvad. Homo sapiens on loonud elukeskkonna, mis erineb kardinaalselt looduslikust. Selles protsessis, muuseas, ei ole humanitaarteaduste roll olnud sugugi tagasihoidlik. Viimased paarsada aastat on valitsejad püüdnud teadlikult teaduse saavutusi ühiskonna kasuks tööle panna.

Ühiskonnad on hakanud teadusesse investeerima, et paremini elada.

Siia juurde tahaks teha kaks ääremärkust. Proovida teadust ühiskonna kasuks tööle panna ei ole seesama, mis proovida teadust majanduse kasuks tööle panna. Viimane on mõistagi esimesele oluline tugi, aga ühiskond ei ole majandusele taandatav. Sipelgate koloonias, näiteks, on tänu tööjaotusele tekkinud väga elujõuline „majandus“, kuid koloonia võimsus ei ole mingis seoses üksikute sipelgate heaolu kasvuga.

Teiseks tahan öelda midagi vastuolulist; teaduse tegevust tuleb eetiliselt ja poliitiliselt kontrollida, muidu ei erine teaduse arengu ohud tehisintellekti arengule omistatavatest ohtudest.  Teadlased ei peaks ühiskondi valitsema. Küll aga peaks valitsemises teaduse tulemusi rakendama. Sageli on teaduse tulemused rahvatarkuse ja kõhutundega vastuolus ning poliitikud peaksid neid ülejäänutele vahendama ja selgitama. Ja ma tõesti ei tea, mida nende poliitikutega ette võtta, kes vastupidises suunas töötavad.

Ometi kerkib ka rahva hulgast aeg-ajalt esile hääli, kes soovitavad juua kloorivett ja ka suuri rühmi, kes neid kuulda võtavad.

Jah. Ma arvan, et selliste inimeste ja rühmade teke on mõistetav ja võib-olla isegi vajalik, kuna see tähistab teadusliku lähenemise ühte olulist puudujääki.  Teadusel põhinevad tegutsemisviisid on ratsionaalsed ja tehnoloogilised, aga humanitaariast lahutatuna on neil vähemalt kaks puudujääki. Nad jäävad inimesele sageli arusaamatuks, ning neil on kalduvus tekitada suuri struktuure ja masinavärke, mis ei oska meid inimlikult kohelda ega meie inimliku tervikuga arvestada. Tänapäevane teaduspõhine meditsiin on hea näide sellisest võõrandavast struktuurist, kuigi see suudab haiguse sümptomeid tulemuslikult ravida.

Palju on räägitud Eesti uuest suurest narratiivist, samuti on suure summa eest loodud Eesti märki. Mis paneb poliitilisel tasandil otsima narratiivi – on see inimlik tähendustamise soov või on siin juba ideoloogilised aspektid, soov koondada ühiskonda või rahvast?

Ma arvan, et need motiivid on erinevate poliitiliste jõudude puhul erinevad. On kindlasti ka neid, kes soovivad, et meid ühendaks üks „õige“ ideoloogia; et need, kes seda usuvad, on meiega ja teised meie vastu. Mõistagi ei ole ortodoksne mütoloogilise identiteedi loome kokku pandav 21. sajandi demokraatliku riigi ühiskonnakorraldusega.

Meid ei saa ühendada identne uskumus, kindlaksmääratud rahvuslik narratiiv või riigitruudust väljendav käitumise režiim.

Demokraatlike ühiskondade tugevus peitub mujal, ning ma arvan, et suurem osa Eesti poliitilisi jõude mõistab seda. Eesti märgi loomise idee polnud kunagi niisuguse mõtte teenistuses – see oli mõeldud turundusvahendina. Ja kui keegi oleks leiutanud midagi väga geniaalset, oleks see võib-olla isegi aidanud turundada.

Kas selline püüd tundub ka veider, arvestades, et Eesti tähendusväli on laiem ja individuaalne – nii palju, kui on inimesi, on ka Eesti tähendusi?

Kui miski teha kõigile kohustuslikuks, hakkab see kindlasti tekitama ka võõrandumist. See on vist inimlik, et kui üritatakse milleski kokku leppida, leidub alati keegi, kellele see ei meeldi. Aga tegelikult on Eesti ühiskondlikud konsensused väga laialdased: me oleme ühisel meelel üllatavalt laias teemade spektris. Näiteks peame me kõik suureks Vene ohtu ja arvame seetõttu, et suur osa eelarvest tuleb eraldada kaitsekuludele; leiame et see on hea kui kõrgharidus Eestis on kolmeaastane, et on loomulik, et loomeinimesed on vaesed jne. Me oleme demokraatliku ühiskonna kohta väga homogeenne grupp. Eks see tuleb ühelt poolt ühiskonna väiksusest, teisalt demokraatliku kultuuri uudsusest ja ka päris hästi kultiveeritud hirmudest.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (10)