Charles Baudelaire on kirjutanud “Alati, vaba mees, jääb sulle armsaks meri! Ta sinu peegel on, kus vaatad ainiti rulluvat oma vaimu lahti lainiti.” Mu armastus mere vastu on laulukava „Merelaulude kabaree“ valmimise põhjuseks ning järgnevalt jagan lugejaga ideid, mis leiavad kontsertetenduses suuremal või vähemal määral kajastamist.
Merd on meie planeedil rohkem kui maismaad ning see on sfäär, mida inimene ei ole siiani suutnud oma tahtmiste järgi taltsutada. Inimesi ja rahvaid jaotatakse mere ja keskmaa inimesteks-rahvasteks. Meiegi mõõtmetelt väikeses riigis on neid mõlemat tüüpi. Mäletan ülikooliaegset bioloogia praktikumi telklaagrit Sagadis, mis on merest umbes 5 kilomeetri kaugusel. Minul kui tallinlasel oli pea igapäevaselt suur tahtmine minna merd vaatama, samas kui Lõuna-Eesti tudengite seas leidis see mõte leiget vastukaja.
Meri on köitnud maalikunstnikke, kirjanikke, heliloojaid. Ühtmoodi romantilis-impressionistlikku värvi on see nii Claude Debbusy loomingus kui šansonjee Charles Trenet laulus „La mer“, kus laulutekstis vaadeldakse merepinda kui selle kohal oleva muutuva taeva peegelpilti, öeldes, et meri on suvise taeva pilvelammaste lõputu helesinine karjane.
https://www.youtube.com/watch?v=_w2WOHs9wG4
Katalaani laulukunstniku Joan Manuel Serrati oodis „Mediterraneo“ on Vahemeri saanud lõhnastatud naiseks, kes igatseb ja tahab, kes on ühtviisi nii tuntud kui kardetud.
Meri on lõputu ja unistama panev. Inimesed on alati arvanud, et seal kaugel horisondi taga on parem.
Nii kõlab see teema meie põhjanaabrite tangomeistri Unto Mononeni laulus „Satumaa“ kui saksa kabareemuusiku Kurt Weilli nukras tangos „Youkali“. Neis mõlemas otsitakse muinasjutu maad või Ultima Thulet.
Merelkäik on alati olnud meeste ala nagu sõjakäikki – kes merel käima on hakanud see ilma enam elada ei saa. Ta on nõus kannatama raskusi ja maha jätma kõik, et sinna jälle tagasi saada. Miks mees merele kipub on põhiküsimuseks Herman Melville’i vaalapüüdjate elust pajatavas romaanis „Moby Dick“ ning lugeja leiab sealt umbes sarnase vastuse nagu on meie arutluse alguse poeetilistes ridades. Vee peegelpildis näeme me iseenda tabamatut varikuju. Merel olla tähendab ka pagemist maistest askeldustest, rutiinidest ning muredest ja olen kindel, et see on meie igapäeva elus teada igale paadiomanikule. Samas romaanis kirjutatakse, et tõelised meremehed on sõlminud merega abielu ning maismaal murtud süda saab seal troosti ja lohutust.
Laeva ning kaptenit laeval on käsitletud ka kui kogu maailma ja selle juhi võrdkujuna, näiteks Noa laev piiblis. Uppuv laev, nagu see on lauluteemaks ka „Norah Jonesi loos „Sinkin’ soon“, on nagu oma pattudest läbimädanenud maailm, mida ootab ees hukk. Herman Melleville on võrdlustega oma suurteoses läinud veelgi kaugemale öeldes, et maailm on sadamast väljuv laev, tema teekond pole lõppenud ja kantsel on ta käil. Ka inimese elu võrreldakse merega, eksisteerib ju ütlus “elumere lainetel olema”. Kui edukalt keegi oma purjepaati selles juhib, sõltub ikka eelkõige temast endast nagu sellest elutargalt laulab filmis „Kaksteist tooli“ Ostap Benderina Andrei Mironov.
Merel käimine tähendas meremeestele teenistust ja õnnestumise korral palju raha, kuid madruste elustiili juures libises see paraku neil paljudel kiiresti käest. Peale mõnda aega meresõitu oli sadamakõrts kohaks, kus sai täiel rinnal maiseid mõnusid naudida.
Suurepärane kõrtsimelu rullub lahti flaamist laulukirjutaja Jacques Breli loos „Amsterdam“, kus pidutsemishullus kasvab niivõrd kõrgele, et tundub, et Päike hakkab hoopis läänest tõusma.
Paraku võis meremeestele olla iga pidu viimaseks nagu laulab Marlene Dietrich kuplees „I may never go home anymore“ ning nende suudluste järgi näljased huuled vajasid nii väga järelemaitsjat. Pole vahet, kas leiab see aset Hamburgis või Santiagos või Whitechapelis või Borneos, kõikjal kohtab naisi, kes on nõus nende soolast mekki proovima. Nagu kõlab Edith Piafi „C’est à Hambourg“ laulu filosoofia: seal on naisi, kes on nagu meri, sest neil jätkub armastust kõigile meremeestele siin maamunal.
https://www.youtube.com/watch?v=rSBdBaBUCNg
Ja ka meile palju lähemal, sarnaselt laulule „Kotkan ruusu“, on Kotka linna sadamakõrtsis roose, kes puhkevad õitsele ainult meremeeste armusuudlusis. Lisaks eelnevale on sadamakõrtsid rahvaste solidaarsuse kantsiks. Siin on sõbrad omavahel nii nahavärvilt mustad kui valged, siin tantsib Pedro Sevillast, laulab Jimmy Havannast ning omavahel suruvad kätt Johnny Hawailt ning Tepau Shanghaist nagu kõlavalt saame teada saksa šlaagridiiva Zarah Leanderi loos „Ich kenn’ den Jimmy aus Havanna“.
Paljusid meremehi igatsesid koju tagasi nende naised ja lapsed, kes heal juhul nägid oma toitjaid kokku vaid paaril kuul aastas. Nende elu ülejäänud osa moodustas ootamine ja meelekahtlus. Ootaja meremehenaise kuju on ilmekalt väljendunud lauluisa Gustav Ernesaksa laulus „Laev tõstis purjed üles öises fjordis“ ning suurepäraste portugali artistide Amalia Rodriguese ja Dulce Pontese poolt esitatud fados „Canção do mar“.
https://www.youtube.com/watch?v=QCahD0M9cv4
19.sajandi lõpu prantsuse kirjaniku Pierre Loti raamatu „Le pêcheur d’Islande“ („Islandi kalur“) üheks peategelaseks on kalurinaine Gaud, kes ootab Bretagne maakonna kalurikülas koju oma Islandi vetesse turska püüdma läinud abikaasat Yanni. Selles ootuses saadavad teda külas elavate lesknaiste kurvad meenutused, kalmistutel olevad ristid ning nende all olevad tühjad kalmukünkad. Kõik laevad saabuvad kauge saare vetest saagiga, kuid ainult tema armsama oma jääb igavesti kadunuks. Sarnast saatust kandis ka August Gailiti romaanis „Karge meri“ hülgeküti Matt Ruhve poolt muust maailmast isoleeritud saarele mandrilt kaasatoodud naine Katrina. Kuid erinevalt Gaudist põgeneb ta peale mehe surma mere juurest, et säästa sellest oma tulevast last, keda ta oma südame all kannab.
Milline saatus on meremehel, kelle kalmupruudiks saab meri, seda ei soovi kuival maal vist keegi ette kujutada. Ometigi pärineb sellele poeetiline vastus 1930-ndate prantsuse lauljatar Damia poolt esitatud loos „Les goélands” («Merekajakad»). Nimelt, hukkunud meremeeste hinged leiavad uue „kodu“ merekajakates, kes kaeblikult vete kohal karjudes toimunud vägivallast teada annavad.
Selline elulõpp tundub ehk ebaõiglane, kuid samas, mis saab olla väärikamat sõdurile kui lahingus langemine.
Olgu selleks sõduriks lihtne meremees ning tema vastaseks meri, seesama meri, kes on olnud talle ka toitjaks. Kuid nagu kirjutab Herman Melville oma romaanis, tõmbab meri ikka seletamatu jõuga mehi enda poole ning kreeklanna Melina Mercouri laulusalmis on Pireuse sadamakail endiselt tantsivaid lapsi, kelle isad on meremehed ja kellest võivad saada meremehed ning kõik kordub jälle ja jälle.
Tagasi Charles Baudelaire’i luuletuse „Mees ja meri“ juurde, kus lõpuread: „Ja siiski sajandid ju näinud arvutud, et halastamatult te üksteist narmastate – nii teie märatsust ja surma armastate, oh igitaplejad, oh vennad armutud!“
“Merelaulude kabaree” kontserdid toimuvad 22.10, kl 17.00 Vihula mõisas ja 08.11, kl 19.00 Estonia teatri talveaias.
Erkki Otsman õpetab Tallinna Reaalkoolis bioloogiat ja Tallinna Inglise Kolledžis prantsuse keelt. Annab samuti kontserte prantsuse šansoonidest, hispaania copladest, kabareemuusikast. Rohkem infot on leida kodulehelt: www.otsman.com
