Sügis pressib kenasti peale ja loodus kerib oma rütmis ette järgmist staadiumit. Nelja aastaaja kõrval eksisteerib suure osa Eesti inimeste jaoks aga ka kaksteist kuu esimest laupäeva pärast viiendat ja kaheksandat kuupäeva. Nädalavahetuse algus pärast palkade, pensionite ja riiklike toetuste laekumist tähendab poeskäigu laupäeva.

Mul on vaja paari alkoholivaba õlut, natuke supikogu, köögipaberit ja paari suurt šokolaadi. Täpselt paras eesmärk, et sõita laupäeva hommikul Valka.

Esimene peatus on nn Mego keskus Läti Valkast. Kell on ca 10.30 hommikul. Ostukeskuse esine on autosid täis ning ukse juures on hakanud tegutsema turg. Lisaks ühele ametlikule juurviljade müügiletile müüakse ka mitmest kaubikust kartuleid ja kapsaid ning ostjaid jagub. Käin ostukeskuses rahvast pungil napsuäris ning alkoholivaba õlut ei leia. Turvamees on härra, lakiga juuksed kuklasse tõmmanud, iseenesest õige tegu. Tulen tulema.

Teine peatus on endises piiripunktis selles paljuräägitud Alko 1000 kaupluses. Siin on väga palju rahvast. Väga palju.

Kakssada kindlasti kui mitte rohkem.

Lisaks sõiduautodele on endise piirimaja ümber pargitud kaootiliselt ka uhkeid ja kulunumaid mikrobusse. Võtan poes hetke ning vaatan inimesi. Seisab seal üks proua, kes valib pikalt endale viinapudelit. Võtab kätte erinevaid vene ja ukraina märjukesi, kuid siis võtab ühe odavama Eesti kohaliku tootja viina. “Võta ikka rohkem,” julgustab teda üks mees, ma arvan, et nad on koos ühest külast autoga tulnud ostureisile. “Üksik vana inimene, palju mul vaja on,” vastab naine käega lüües. Ju proua tuli lihtsalt rohkem väljasõidule kaasa.

On seal poes siis veel noored, kellega kaasas on vana mees. Neil on suur käru igasugust kraami täis, nii kange napsu pudeleid kui padrunikaste. Käru roolimise on enda haardesse haaranud vana mees. “Isa on mul traktorist!” hõikab üks noortest, kui järjekordse leti poole minnakse ning isa käru lükates kindlal pilgul neile sappa võtab.

Leian siis seda hea maitsega saksa brändi alkoholivaba õlu ning võtan ka paar Valmiermuižat ning seisan järjekorda. Läbi poeklaasi näen, et ka siin piiripunkti katuse all müüvad mitmed mehed oma minibusside tagaluugist kaupa. Pakutakse konserve, suitsuliliha ja – vorste. Poleks vist olemas paremat kohta Eesti ja Läti ühiseks taluturuks. Katusealune olemas, rahvast käib, asukoht huvitav. Tehtagu.

Seisan seal järjekorras ning letil enne kassat on roosid pappi pakendatud. Need on šokolaadiroosid ning ühe roosi hind on 1.50€ ning näen vähemalt kahte inimest, kes võtavad napsule lisaks ka roosi. Magusasõbrad.

Igatahes, kui mõni Eesti poliitik või Facebooki elukauge droonilennutajast targutaja vms, tahab tunnetada tuhandeid inimesi ja sadu tuhandeid eurosid käivet ühe päevaga, siis palun jälgimispraktikale Valga/Valka piiripunktikeskusesse kuu esimesel laupäeval pärast ülekandeid. Ärge rääkige statistikast ja oma tuttavatest, oma silm on kuningas.

Istun autosse ja kolmas peatus on Valga turu juures olev lihakiosk. Ostan 96 sendi eest supikonte ning keedame sellest päev hiljem neli tundi puljongit ning juurvilju lisades tuleb väga maitsev supp. Enne söömist loomulikult lisame keedumuna, peterselli ja törts hapukoort. Oi mis hea tunne on pipratera maitsvas supileemes katki hammustada.

Neljas peatus on Maxima. Väga palju rahvast. Kuu haripunkt. Üks suur pere ostab umbes viis kilo nisujahu. Ju küpsetavad ja söövad jahukastet.

Igatahes, olenemata sombusest ilmast olen koju sõites veendunud, et see laupäev on väga paljude inimeste elus Eestis õnnelik päev.

Naerdakse ja tehakse süüa, käiakse saunas ning hoolitakse üksteistest, kuigi seda välja ei öelda. Eesti elul ei ole viga midagi, kuid Eesti on piisavalt suur ning inimeste elud ja lood on väga erinevad. Üldistamiseks tuleks vaadata ja tunnetada kõiki.