“Loomingulised inimesed seisavad rohkem silmitsi erinevate tunnetega,” kuulsin ma ühes loengus ja mõtlesin omakeskis, et kes kuidas, oleme ju kõik loomingulised. Suures plaanis saabki kas luua või lammutada. Mõlemat on mingitel hetkedel vaja ja see, kuidas seda teha oskame või valime, loob järgmisi võimalusi. Vahel aga jääb puudu empaatiavõimest, teadlikkusest, tahtmisest või esimesest sammust.

Pärast oma teise luulekogu “Kuu Luul” ja sellega koos ilmunud albumi “Kuu Luul. Sõna on sõnal.” väljatulekut möödunud kevadel olin omadega täiesti läbi, väsinud ja tühi. Üks asi on välja anda raamat (see sõit oli omandatud!), teine asi astuda uude skeenesse ning teha endale selgeks, mida üldse tähendab albumi väljaandmine, ka vinüülil, ning asuda sellele teele, olles ise kõige taga nii kirjastuse kui ka “plaadifirmana”. Meeletu pingutus, lugematu arv töötunde! Lisaks, kuna olen ümbritsetud nii paljude loominguliste inimestega, kellest väga paljudki tegutsevad üksi või vähese abiga, näen taolist pingutust hästi tihti kõrvalt. Ma pole sugugi ainuke. Kaugel sellest.

Pingutusele aga peab järgnema lõdvestus… elu lihtsalt käib nii! Sissehingamisele järgneb väljahingamine. Pingelangusega kukkusin enda sees sügavustesse, kus varem polnud viibinud. Minu puhul oli see täielik tühjus ja tundetus – tunne, et enam ei järgne sellele hetkele mitte miski. Kõigest oli kuidagi ükskõik. Olin näinud varem sõpru depressioonis – see polnud päris see. Olin näinud kõrvalt ärevust – see polnud ka see mitte. Kõik tundus kuidagi… ebaoluline. Ma soovisin olla ainult peidus – looduses, omaette. Huvitav oli lisaks veel asjaolu, et kuigi suhtlesin vähe, ilmus ikka ringkonnast minuni info, et paljudel teistelgi on kuidagi tavalisest keerulisemad ajad. Hinge tõmbas kinni moment, kui hea tuttav saatis sõnumi, et mõtleb suitsiidile. Tahtsin tähetolmuks pudeneda. Haihtuda.

Sellel perioodil potsatas mu postkasti peaasi.ee kutse vaimse tervise esmaabi koolitusele. Jõudsin mõelda, et hea nali, ja registreerisin end ära.

Kuna olen ise viimaste aastate jooksul vaimse tervise teemaga tegelenud ja õppinud, polnud koolituse info mulle täitsa võõras. Küll aga jagus uusi taipamisi ning mitmedki küsimused said vastatud. Ilmselt enim õpetas see märkama rohkem iseennast ja teisi ümberringi – millal jätta kedagi rahule, millal sekkuda. Minu suurim taipamine oli midagi nii lihtsat: aju on ka organ, mis võib haigeks jääda ja mida tuleb ravida. Enamik vaimse tervise häireid ongi aju kõrvalekalded: vahel on vaja hapnikku juurde, vahel on puudu vitamiinidest ja mõnel hetkel tuleb endaga tegeleda süstemaatilisemalt, võtta aega raviks.

Mäletan selgelt, et selles infos ja tundmustes oli kummaline viibida, olles ise natuke kadunud ja siis järsku suure hunniku vastustega. Minu jaoks oli hea märk, et hakkasin taas pisut kirjutama ning lasin uuel ja õpitul grammikese settida.

Ja siis 11. oktoobril sadas taevast alla mõte: südamekirjad.

Ma ei teagi, kas seetõttu, et praegune aeg seda palub, või juhtisid mind selleni alateadvuse niidid – kuidagi peab ju saama inimeste olemise kergemaks teha! Aga tänaseks on peaasi.ee tiimiga ellu aidatud algatus, mis kutsub südamelt ära kirjutama. Huvitav on asjaolu, et senini pole sellel projektil eelarvet – kõik, kes kaasa tulnud, on seda teinud, sest peavad algatust vajalikuks. Disainist kuni kommunikatsioonini. Vahel tunnen grammike piinlikkust, et kas millegi nii lihtsa fookusesse tõstmisega on üldse mõtet tegeleda. Ma ise kirjutan ju nagunii igapäevaselt. Aga samal ajal tundubki see mõte piisavalt lihtne ja mõeldud igaühele. Südamekirjad kutsuvad üles kirjutama – käsitsi, paberi peale, kõike, mis hingel või raske endas kanda –, et saaks need tunded või mõtted ometi endast välja. Kas see on ravim kõigele? Kindlasti mitte! Aga see on heatahtlik kutse mängu, kus saab katsetada – äkki pisut aitab? Ehk läheb pisut kergemaks! 13.–19. novembrini asub Südamekirjade avaaktsiooni süda Viru Keskuses. Kohapeal on kirjutamiseks kõik vajalik olemas ning kirjad kogutakse kokku ühte kasti, et need siis hea partneri abil tuhastada. Iga päev on lõunatundidel kohapeal toeks peaasi.ee vaimse tervise esmaabi vabatahtlikud.

Paralleelselt on võimalus saata helgeid sõnumeid olulistele inimestele postkaartidega ja Omniva makstud ümbrikega, et sõnumi saatmine ei jääks margi taha. Ma tõepoolest ei arva, et Tallinn võrdub Eesti, mistõttu on algatus üleskutseks kõigile ja nagu ütles meie üks tiimiliige: “Paber võib olla väga hea kuulaja!” Istu kodus laua taha ja kirjuta, täpselt nii nagu oskad, endast minema need mõtted, mis aina hinge rusuvad, või kirjuta helgeid ja kergendavaid sõnumeid neile, kellele polegi ammu öelnud, kui olulised nad on.

Avanädal on Südamekirjade jaoks alles algus ja ma unistan suurelt. Et see alles sündinud kirjade mõte õpib maailma tundma, kõndima ja rääkima ning leiab ka edaspidi oma koha ühiskonnas – eesmärgiks helgema südamega elada!

Kindlasti on tundekaare erinevad värvid rohkem tuttavad just loomingulistele inimestele, sest liigume protsessides läbi elukevade ja hingepimeda öö. Aga kuna üht- või teistpidi oleme loomingulised kõik, siis puudutavad elu sinusoidid igaühte. Oluline on märgata, et Sa pole selles üksi, isegi kui vahel nõnda tundub. On inimlik tunda erinevaid tundeid! Lihtsalt tuleb jälgida, et me liiga kauaks eksinuks ei jääks. Pealegi, abi paluda on ka täiesti loomulik ja isegi vajalik! Tegelikult me ei pea kõigega ise hakkama saama. Võime üksteist aidata ja vahel võib meid üksteisele taas lähemale tuua näiteks üks kiri – südamest!