Jagan Edasi 7. sünnipäeva puhul ajakirja asutaja ning peatoimetajana 7 mõtet teekonnalt, mille sihiks pole midagi vähemat kui teha Eesti parimat kvaliteetajakirja. Milliseid tõdemusi, taipamisi on senine teekond pakkunud?
Öeldakse, et tark õpib teiste kogemustest, aga pigem vist kipub olema nii, et kõige rohkem õpime ikka iseenda kogemustest. Midagi rabavat siin pole, lihtsad elutõed, küllap kellelegi pakub see äratundmist, kellelegi inspiratsiooni, kellelegi lihtsalt vahelugemist. Igatahes soovin kõigile lugejatele öelda suur tänu, et olete meiega sel teel kaasas olnud, ja loodan, et meid saab tulevikus olema veel rohkem.
Kõige olulisem taipamine: tee südamelähedast tööd
Esimese ja kõige olulisemana toon välja pealaest varbaotsteni tunnetatud taipamise, kui suur õnn on teha tööd, mida armastad, milles saad end realiseerida ja milles näed ka laiemat ühiskondlikku väärtust/tähendust. See on väga-väga võimas tunne (kasulik olemise tunne) ning kannab läbi kõikvõimalikest raskustest.
Kui mult on küsitud, kas alustaksin seda teekonda uuesti (teades, kui raske on infot täis maailma uut eestikeelset meediakanalit luua ja majanduslikult hakkama saada), siis mul on sellele tavaliselt lihtne ning kiire vastus: jah! Seda eelkõige põhjusel, et see väljakutse on mulle nii palju andnud – Edasi on üks suur õpetaja olnud mulle, igas mõttes. Edasi on mulle õpetanud tänulikkust: mul on töö, mille nimel pingutada, ja ma lähen ikka veel igal õhtul magama tundega, et ei jõua hommikut ära oodata. See töö on mind viinud kokku põnevate ja tarkade inimestega, kellega mul muidu poleks mingit võimalust asju ajada. Kõik kokku on muutnud mind inimesena paremaks, ma usun. See teadmine toob ellu rahulolu ja enesekindlust.
Kuidas on läbipõlemisega? Ennast tuleb hoida, tervist tuleb hoida
Ereda leegiga põlemine on tõsine teema, mille tegelikuks taipamiseks raamatutarkusest ei piisa. Olles lugenud teiste eestvedajate kogemusi start-up-maailmas, et kui tegevus haarab sind, siis on oht, et kõik muu kõrval kahvatub ja sa ei leia enam aega millekski muuks, sh tervisespordiks, mida aga ei tohi unustada. Et pidevalt on tunne, mida kõike ma selle ajaga veel jõuaks ära teha! Neid jutte lugedes oli mul eluaegse spordipoisina alguses tunne, et mis jutt see selline on! Minuga küll nii ei lähe! Aga peagi olin ise samasuguse olukorra ees – vabalt võis juhtuda, et hommikul tõustes unustadki end terveks päevaks arvutisse ja hommikumantlisse.
Kogesin, et positiivne stress on ka stress ja sellega tuleb tegeleda. Ülesandeid on palju ja need ikka kuhjuvad, aga läbipõlemist on aidanud vältida nn kulgemise tunne ja teadmine, et teen vajalikku, tähendusrikast asja. Ma naudin seda protsessi, lisaks näen igapäevaselt töö tulemust ning aitab ka see, et saame oma tööle head tagasisidet. Aga jah, oma tervise peale tuleb ka mõelda, see on saanud palju selgemaks.
Mida teha, kui mast on maas? Üks asi korraga
Raskeid aegu tuleb pidevalt ette (see ongi elu, harju ära), aga kuidagi on läinud nii, et just siis, kui on olnud eriti raske, siis tavaliselt lõpetab selle perioodi kas kellegi toetav kommentaar meie tootele, juhuslikult öeldud hea sõna või mõnelt kliendilt saabunud kauaoodatud positiivne vastus – ja jälle on hapnikku, energiat! Olen kogenud ja tõdenud, milline jõud ikka on märkamisel ja tunnustamisel – me keegi ei tea, kui keerulisi aegu keegi parasjagu läbi elab. Üks poetatud hea sõna sellises olukorras inimesele võib olla tohutu väärtusega, nagu raketikütus, mille pealt jälle mitu nädalat edasi kütta!
Aga loomulikult ei juhtu see kõik niisama, hea sõna või koostöö tuleb välja teenida, sellele peavad eelnema mingid tegevused. Ei saa eeldada lotovõitu, kui endal pilet ostmata. Tööd tuleb teha, on lihtne vastus. Üks asi korraga. Imedele ei ole mõtet loota. Ja tõtt-öelda ei oleks sellest pikalt kasu ka – me väärtustame inimestena palju enam neid asju, mille nimel oleme pidanud isiklikult pingutama.
Keegi ei võlgne sulle midagi
Midagi alustades on hea, kui see asi pakub sulle endale ikka palju pinget. Ülesanne võiks olla pigem suurem kui väiksem, ja pigem nii suur, et selle ees on korralik aukartus. Sa pead ise tahtma seda asja väga teha, mitte püüdma aimata, mis võiks edukaks osutuda vms. Sul peavad olema n-ö õiged põhjused oma asja ajamiseks. Siis ei viska sa esimeste raskuste tekkides kohe lusikat nurka.
Keegi ei võlgne sulle midagi. Olgu selleks reklaamikliendid või tellijad. On mingi hetk, mil oled pettunud (kiidavad, kuid koostööd/tellimust ei tule), aga kui selle perioodi läbi elad ja mõistad lõpuks, et keegi ei võlgne sulle midagi, siis see on kuidagi vabastav ning edaspidi hakkavad asjad kuidagi paremini sujuma. Loota saad vaid iseendale, oma pühendumisele, kirglikkusele. See on midagi, mida ei ole võimalik suureks rääkida. Usk endasse on kokkuvõttes see, mis nakatab ka teisi sinu ümber. Ja võimatust ideest võib saada võimalik.
Koos jõuad kaugemale: vali meeskonda sarnaste põhiväärtustega inimesed
On ütlemine, et üksi võid jõuda kiiremini, aga koos jõuad kaugemale. Edasi on meeskonnatöö. Ehkki esimesed 2,5 aastat polnud võimalik abilisi palgata, siis täna on Edasi palgal 3 inimest, lähimas tiimis kokku pea 10 inimest.
Tunnen meie meeskonna üle suurt rõõmu, sest kõik on Edasi eest väljas ja tahavad anda oma parima. Toimetuses on meil ägedad arutelud, vaidleme vajadusel tuliselt (välistab rumalad otsused), aga mis on oluline: see kirglikkus ei riku omavahelisi suhteid. Kõik on iseloomuga natuurid, õigluse eest väljas, aga täiendame ja tasakaalustame üksteist väga hästi ning saame ühtmoodi aru heast ja kurjast, kirjutamata reeglitest, töösse suhtumisest. Sarnaste põhiväärtustega inimestega on elu nii palju lihtsam ja sujuvam. Lihtsalt üks näide, tagasiside ühelt kaasautorilt meie keeletoimetajale:
Janeck, tere! Kirjutan, et öelda häid sõnu Egle kohta. Iga kord, kui talle oma pajatuse saadan, vastab ta midagi sellega haakuvat, süvenenut ja südamlikku. Ma saan aru, et see on osaliselt ka tööülesanne ja teie organisatsioonikultuur, aga hindan seda ikka väga kõrgelt. Igaüks seda ei teeks. Jõudu Sulle ja kogu meeskonnale!
Turul on alati ruumi, aga pead eristuma ja pakkuma midagi (veel) paremat
Selleks, et uue meediakanalina ellu jääda, peab suutma kõnetada rohkem inimesi kui vaid oma fännklubi. Edasi on väike meediamaja ning meie majanduslikud võimalused on napid, peame olema leidlikumad kõiges, mida teeme. Ja selleks, et veenda lugejaid ka tellijateks hakkama, peab meie pakutav sisu olema mitte lihtsalt parem, vaid mitu korda parem kui peavoolumeedial. Sest miks peaks keegi tegema veel ühe lisatellimuse, kus pakutakse sama asja samal tasemel. Edasi on pannud panuse kvaliteedile, seda nii sisus – oma ala armastavad ja asjatundlikud autorid (“Inimesed, kellel on, mida öelda, ja kes suudavad seda öelda vaimsel kõrgtemperatuuril.” Rein Veidemann) – kui ka kujunduses (puhas ja esteetiline). Oleme saanud tagasisidet ka hea keelekasutuse eest ja et meil on vähem vigu – väike asi ja teeb rõõmu, et ka seda märgatakse, tõstetakse esile. Meie kultuuritoimetaja Valner Valme ütleb, et meil on selles mõttes teadusajakirja tase, et enne avaldamist loeb teksti mitu inimest, toimetame tekste mõttega. See kõik kokku võiks olla lugejale argument: vähem müra, parem lugemuskogemus.
Aga kuidas seda paremust siis kokkuvõttes mõõta? Olen ise mõelnud nii, et paremuse mõõdik võiks olla see, et meie paberajakirja tahetakse alles hoida. Ja miks? Sest see on kasuliku sisuga ja näeb hea välja. Nii et kes soovib päris kokkupuudet Edasi brändiga, siis neile soovitan kätte võtta mõni meie paberajakiri. Veebis on keerulisem eristuda ja paremust kehtestada, aga püüame. Inimesed vajavad aega, et infomüras valikut teha ja veenduda toote headuses. Meil kannatlikkust on.
Teekond on tasu
Lõpetuseks, viimase mõttena soovin jagada üht lugu, mis juhtus minuga mõni kuu tagasi ja mis võtab kokku, miks tasub oma tööd südamega teha.
Eile Worklandist koju jalutades tuli mulle Juhkentali tänaval vastu üks, pakun umbes minuvanune, viisakalt riides mees, päikseprillid ees, räägib telefoniga ja näitab mulle samal ajal mõni meeter enne me möödumist pöialt! Mõtlen, et ei tea, kas tunneme? Pöördun ja vaatan talle küsivalt otsa ning ta keerab ka minu poole, võtab siis korraks telefoni kõrva äärest, osutab mu helehalli särgi peale (kus kiri “Kiirusta Edasi aeglaselt”) ja ütleb tunnustavalt – “Edasi” ning näitab uuesti pöialt. Ma siis näitasin vastu.
Heh, see oli tore hetk! Ja pani mind mõtlema, et tasub ikka pingutada ja püüda teha maksimaalselt head asja; nii head, kui võimed-oskused lubavad. Ja mis siis, kui kõik pole seda veel avastanud (kuigi endale tundub, et kuidas see võimalik on, mida inimesed siis loevad?). Kõigel on oma aeg ja niikuinii jõuame, filosoofiliselt võttes, kõik oma asjadega lõpuks sinna, kuhu pidime jõudma. Samas, ikka on ju inimlik soovida, et mingid asjad juhtuks elus kiiremini ja et vahel oleks tore, kui mõni asi läheb ka lihtsamalt, aga – sellised hetked nagu see juhtum tänaval (ja neid lahedaid tunnustavaid seiku on teisigi) annavad nii palju raketikütust, energiat ja usku valitud tee (missiooni) jätkamiseks. Aeglase ajakirjanduse tegemine suurte meediamajade kõrval pole midagi lihtsalt. Ammugi mitte ei ole see suure raha tegemise koht. Aga järjest enam on märke ja tagasisidet selle kohta, et Edasi on midagi suutnud ära teha meie ajakirjanduspõllul. Et meist on kasu olnud.
Mõtlesin ka sellele, et väikese asja juures ongi see võlu, mis suurtel tavaliselt jääb vajaka (kõike võetakse juba iseenesestmõistetvalt) – siin tuleb pidevalt pingutada (et mingis osas parem olla suurtest, sest sama asja või samal tasemel tehes pole ju vahet lugeja jaoks, eks!) ja see hoiab toonust üleval. Ja annab seda vajalikku elus olemise tunnet, kasulik olemise tunnet. Ja seda oli hea – sõna otseses mõttes tänavalt – kuulda.
Kui nüüd see inimene end ära tunneb või jõuab see seik temani meie ühiste tuttavate kaudu, siis palun võta ühendust – sooviksin Edasi poolt sulle midagi kinkida, kas siis selle halli kirjaga T-särgi või miskit muud. Ole sa tänatud selle toreda emotsiooni pakkumise eest!
Kokkuvõtteks
Tänaseks on seda teed käidud 7 aastat ja meil on veebis ca 40–50 tuhat unikaalset kasutajat kuus, paberajakirja tiraaž on 3500–4000. Esimene tekst, mis 21.09.2016 ilmus, oli Edasi kontseptsioon ja kandis pealkirja “Hüüdja hääl kõrbes?”. Kas oleme suutnud natuke maailma paremaks muuta selle 7 aastaga? Tahaks loota, et oleme. Tagasiside ja vaikselt kasvav tellijate arv lubab uskuda, et natuke ikka oleme.
