Üks hea sõbranna soovitas mul lugeda Facebooki tegevjuhi Sheryl Sandbergi kirjutatud raamatut „Lean in“ ja tõepoolest – see oli nii mõneski osas silmiavav. Mäletan, et seda lugesin, kirjutasin teatud kohtades äratundmisega servale – „Täpselt!“ või „See olen ju mina!“ Eriti, kui ta kirjutas nn petja sündroomist.
Selles raamatus on ka üks peatükk, kus ta räägib sellest, et kui tahta karjääri teha, on oluline omada toetavat kaaslast – „make your partner a real partner“. Ta räägib seal väga soojalt oma mehest ja on tunda, kui väga ta teda armastab, hindab ja austab.
Paar aastat tagasi lugesin õudusega uudistest, et ta mees oli hukkunud. Paar kuud hiljem kirjutas ta leinast ja oma üleelamistest postituse. Kui ma seda lugesin, olin tööl ja pidin just minema koosolekule. Nutsin lahinal ja ei suutnud peatuda. Nii kurb ja nii kahju oli. Selles postituses on palju tähelepanekuid selle kohta, kuidas kaotuse üle elanud inimest toetada ja leinaga toime tulla. Ta räägib, kui oluline on tähistada elu ja kutsub elama seni, kuni olete elus.
