Miamist Eestisse sõit läheb nagu lepase reega. Kõik lennukid väljuvad õigel ajal, mingeid jamasid turvakontrollides ei esine ja imede ime – meie hiiglaslikud kotid tiirutavad reipalt Tallinna lennujaama pagasilindil veel enne kui me ise terminali jõuame. Edulugu, nagu öeldakse!

Olen sellist väljendit mingite uuemate eesti poliitikute suust minu meelest täiesti x kontekstis kasutatuna kuulnud. Kõlab umbes samamoodi nagu terminid “tööstamine” ja muu niisugune eurobürokraatlik värk.

Edulugu on ka see, et vaatamata 31. detsembrile saabub takso kuue minutiga ja arve lennujaamast Tallinn-Väiksesse maksab 6 eurot. Ja ka see, et taksojuht on ülimalt napisõnaline, mis võimaldab ka endal mugavalt vait olla ja omi mõtteid mõelda. Igasugu mõtteid.

Näiteks seda, et ei olegi niisugust tunnet, et oleme siit neli ja pool kuud ära olnud. Ja et küll on siin Miamiga võrreldes ikka pime ja hall. Ja et küll on hea, et vanem laps jõudis meie autol pikast seismisest ära koolenud aku ära vahetada. Ja et ei tea, mismoodi see kodu meil välja näev, kas on ka palju tolmu. Ja et ei tea, mis nüüd selle vana-aastaõhtuga siis tegema peaks, kas hakata üksinda kodus jooma või tuleks kuhugi külla minna ning juhul kui seda viimast, siis kuhu. Ja et ma ei saa vist oma pangakaardiga poodi minnagi, sest panin USA-s mitu korda valesti PIN-koodi ja kaart on tõenäoliselt kinni. Ja et huvitav, kas ma jaksan üldse südaööni üleval olla, sest tegelikult on toss ikka parasjagu väljas. Igasuguseid niisuguseid mõtteid saab mõelda kui ei pea taksojuhiga suhtlema.

Jah, vahel on täitsa hea niimoodi tuimalt vait olla ja Eesti on just niisugune paik, kus niisugune asi mõjub pigem viisakalt kui ebaviisakalt.

Niimoodi lihtsalt ongi, et ühel pool maakera elavad lobasuud ja teisel pool vaitmokad ja küllap on see nii mõeldudki, et maailmas valitseks tasakaal. Ühel pool soe, teisel pool külm, ühel pool valge, teisel pool pime, ühel pool öö, teisel pool päev.

Meil on vahepeal uued naabrid tekkinud. Ja agaramad pidulised lasevad juba linna peal ilutulestikku.

Krõps – uks lahti. Issand, kui väike elamine!

Täpselt nii, nagu oligi karta. Aga tolmu pole üldse. Ja augustis ära minnes ei ole väga segamini ka jäänud. Ainult hallitama läinud poolik kohvitass teleka ees laual ja mumifitseerunud koogitükk köögilaual. Täiesti kivistunud, aga muidu täpselt niisuguse näoga, nagu oleks värske.

Meenub legendaarse Priit Pärna legendaarne multikas “Kas maakera on ümmargune?” Külmkapp ja pesumasin tunduvad nende ameerika suguvendadega äraharjunud silmale nagu nukumööbli omad. Telekas ka. Ja ainult üks vets! Kuidas me siis nüüd niimoodi…?

Akna taga lastakse üha tihedamalt rakette. Panen teleka käima – ETV peal teevad Kibuspuu ja Krjukov head vana 80ndate nalja – niisugust kahemõttelist, kus igast lausest kumab läbi nõuka-kriitika. Et poes ei ole midagi saada ja üldse on kõik pees.

Aga jah, mis me siis nüüd teeme? Kell on viis millegagi ja peaks nagu midagi ikka nagu ette võtma või nii… Kapis on üks šampus, kaks veini, paar kangema kraami põhja… Hakkaks vaikselt hävitama otsast..?

Telekast tuleb järjekordne 31. detsembri hittsaade aegade hämarusest – “Kas te teate, kus elavad näärivanad?” See on see saade, kus on palju eri värvi mantlites näärivanasid – traditsioonilised punased, neile lisaks sinised, rohelised, kollased ja lillad. Ja igaüks laulab oma salmi eri keeles – vene, inglise, soome, rootsi jne. Ja refrään on nii: Meil õppida on vahva, meil õppida on hea, sest näärivana rahval kui kellavärk on peas.” See laul on mul ka peaaegu nagu kellavärk peas, sest alates 80ndate algusest, kust see teleteos pärit, on seda lastud tõepoolest eranditult igal 31. detsembril.

Köögis lendab ringi priske koiliblikas.

Meil õppida on vahva, meil õppida on hea! Huvitav, millal lastel jaanuaris kool hakkab ja kas nad saavad ikka uuesti järje peale siin…?

Tegelikult tahaks õlut praegu…

Helistab tädipoeg ja uurib, kas me oleme tagasi. Oleme tagasi küll. Ja et mis me õhtul plaanime. Midagi ei plaani. Vist niisama muneme. Tulge siis meile, arvab tädipoeg. Muneks koos. Ja sauna saab ka! See on hea plaan!

Tagasi kodus oleme kusagil kella nelja-viie paiku hommikul. Ihu puhas, uus aasta nagu kord ja kohus vastu võetud, kõht imelisi piduroogasid täis. See forell oli ikka jube hea! Ja angerjas! Ah, kõik oli hirmus hea. Ja õlu ja džinn ja šampus! Ja noh – saun muidugi! Ma olen ju õudne saunahull!
Issand, kui tore, kui sul on ikka niisugused sugulased!

Und loomulikult ei ole, sest ajavahe meie senise eluga on 7 tundi ja sellisel kellaajal pole me neli ja pool viimat kuud kunagi maganud.

Vahin arvutist uudiseid, mis on enamalt jaolt jubedad. Mingeid uusi e-maile pole tulnud. Muidugi, kes siis aastavahetusel meilib! Akna taga lasevad hilinejad oma viimaseid saluute. Ja keegi viskab vastu asfalti pudeli puruks. Teisel pool seina naabrite juures käib kõva möll. Telekast tuleb välismaa estraad.

No ei tule und!

Etteruttavalt võib öelda, et sama jama jätkub veel ka homme, ülehomme ja üleülehomme – lihtsalt ei tule und!