“Mina ise!” nõuab laps ühel päeval endale lusikat, et putru suhu pista, kuigi alguses võib see sattuda igale poole mujale kui suhu. Independence Day. Meil kõigil on oma iseseisvuspäev. Indiviidina, isiksusena, spetsialistina, juhina, riigina.

Eelmisel nädalal tähistas meie naaber Läti iseseisvuspäeva, Eesti sai uue valitsuse ja peaministri ning hulk inimesi üle maailma tähistas sünnipäevi. Eks ole ju sündki omamoodi suveräänsusdeklaratsioon. Independence Day.

Välja astumine soojast ja mugavast, aga – olgem ausad – pimedast kohast. Kui oleme kasvanud piisavalt suureks ja hakanud ennast usaldama, teeme selle sammu tundmatusse ära.

Ja mis siis, kui alguses lendabki putru kõikjale – isegi kui kõik ei tule kohe ideaalselt välja, annab tunne – ma suudan! – energiat ja kannab edasi. Me usume endasse rohkem, oleme enesega paremas kontaktis, rahul. Maailm tundub nii palju värvilisem, aga ka lihtsam.

Rõõmsam.

See on kui tühja seina pildiga asendamine.

Kui siis pilt korraks seinalt eemaldada, on lausa füüsiliselt valus kui “tühi ja mõttetu” näib ruum ilma. Pildi koledus ei mängi siinkohal rolli, maitse asi. Ilu on vaataja silmades. Kui mulle meeldib, siis nii ongi hea. Ma olen okei. Minu arvamus on okei.

Ühel päeval juhtub see niikuinii

Laps seab vanemate tõekspidamised kahtuse alla. Protežee hülgab oma mentori, revolutsioon sööb oma lapsed. See kõik on loomulik protsess ja vältimatult seotud (isiksuse) arenguga. Mina ise. Elu on pidevas muutumises, ja see ongi huvitav – me sünnime iga päev uuesti.

Meil on iga päev võimalik valida. Nagu golfimängus või kümnevõistluses – iga (untsuläinud) rada, iga ala algab järgmisega otsast peale. See ongi elu. Me õpime ja saame kogu aeg paremaks.

Isegi kui me ei jõua kohe sinna, kuhu tahtsime, jõuame kindlalt sinna, kuhu hetkel pidime.

Indrek Neivelt kirjutas oma arvamusloos, et muutused (sh oma arvamus – toim.) algavad meist igaühest endast. “Tõeliselt suurte muutustega on nii, et need tuleb igaühel ise ära teha. Siin meid peaminister ega valitsus ei aita.”

Kui julgeme võtta kasvõi pisikest vastutust, inch by inch, tunneme, kuidas miski pole enam endine ja meie usk endi suutlikkusesse tõukab meid tagant ja edasi. Rahuldustpakkuvama elu suunas.

Independence (sõltumatus, iseseisvus), on tuletis sõnast dependence (sõltuvus). Lisaks eksisteerib ka termin co-dependence (kaassõltuvus). Seda viimast peetakse vaimseks häireks ja haiguseks ning see on ühe inimese emotsionaalne sõltuvus temale olulisest teisest inimesest.

Kuigi oma arvamust omavaid isikuid peetakse sageli arrogantseteks, ei pruugi see nii olla. Oma arvamus peab olema, aga kuulamisoskus on ka vajalik. Muidu leiad end opositsioonist. Inimlik, tuleb hoolitseda, et ka teekaaslased ennast hästi, mitte kaotajatena tunneks. Kokkuvõttes, eks seegi ole üks õppetund paljude seas ja paljudele, kahtlemata edasiviiv kogemus.

“Härra, mis on teie edu saladus?” küsis reporter president Merilt.
“Kaks sõna,” vastab Meri.
“Ja mis need on?”
“Õiged otsused.”

“Ja kuidas te õigeid otsuseid teete?”
“Üks sõna.”
“Ja mis see on?”
“Kogemused.”

“Ja kuidas te saate kogemusi?”
“Kaks sõna.”
“Ja mis need on?”
“Valed otsused.”

Iseseisvus saab alguse sellest, et inimene otsustab ära, mida tema tahab ja otsustab teha. Võttes ise enda elu ja soovide eest vastutuse ning andes endast parima, tuleb ka tulemus. Vaatamata näilistele tagasilöökidele on iga asi millelegi hea ja viib edasi.

Seega, mida otsustad teha Sina?