Värskelt ilmunud Edasi paberajakirja kaanel on seekord Kaido Ole töö. Kuidas teos sündis ja mida autor kunsti puhul üldse enim hindab, saab teada järgnevast lühiintervjuust.
Edasi sügisnumbri juhtmõte on “Haridus ja tehnoloogia”. Mis sinule nende märksõnadega seostub?
Sõltub. Ideaalis paremad inimesed, aga kui teeme vaid pool rehkendust, siis saame ainult paremad spetsialistid.
Kui sa mõtled mõne uue oskuse peale, mille omandamine sind ennast elus või igapäevatöös edasi aitaks, siis mis see võiks olla ja miks?
Mind ülimalt häirib, et ma olen väga närviline, süütenöör on tihti pea olematu ja aastatega see probleem pigem süveneb. Samas ma tajun, et mingil veidral moel kuulub see minu “masinavärgi” tööpõhimõtte juurde ja kui oleksin äkki vana rahu ise, siis kaoks ka midagi mu plusspoolelt. Nii et kuigi tahaksin esimese hooga soovida oskust olla igas olukorras rahulik, siis tegelikult…
Esikaanel on sinu värske töö. Kuidas see sündis, mis selle loomislugu on?
Tegin aastapäevad tagasi seeria abstraktseid maale, ning teadsin juba siis, et maalin järgmiseks kohe seeria figuratiivseid – realistlikud inimesed lõuendil tegutsemas ja puha. Sihuke yin-yang ideede paarik. Kuigi näiteks inimesed ongi neil uutel maalidel realistlikud, siis see, mida nad teevad või ette võtavad, on pigem väikese kiiksu või nihkega – niisiis esmapilgul realistlik, aga pigem ikkagi võimatu maailm. No kes see siis niimoodi taevasse ronida saab ja miks sinna üldse nii väga pürgima peab, nagu sellel maalil tehakse, ja ka inimeste kasvuvahe on ebaloomulik. Aga niipea kui sellegi maali valmis sain, hakkas kohe kergem ja sain aru, et palju olulist sai vähemalt enda jaoks ära öeldud või vastupidi, idanema pandud.
Viimasega peangi silmas, et ega see tööde algus, need esmased mõtted, millest kõik stardib, polegi vähemalt minule niivõrd oluline. Oluline on see, milliseks valmis pilt kujuneb, ja veelgi enam, mis hakkab juhtuma peas või hinges, kui seda valmis pilti vaatad või vaadatakse. Kui õnnestub teha väga hea töö, siis see elab juba üsna oma elu hoopis teisel tasemel, aidates ka autorit edasi.
Mis on sinu jaoks hea kunst, kuidas seda ära tunda?
Usun, et mida rohkem oleme kunsti näinud, seda täpsemaks ja veatumaks see sisemine ekspert meis muutub. Antud juhul kvantiteet tõesti tagab kvaliteedi (äratundmise). Eks sama kehtib ka muusika, toitude, jookide ja tegelikult vist üldse elu kohta tervikuna.
Aga healt kunstilt ootan ma eelkõige teatavat kummastust, et ta avaks mulle mingi ukse, mida ma ise lahti pole saanud, või veel enam, viiks mu ukseni kohas, kus ma läbipääsu isegi otsida ei osanud. Ja pigem on need uksed ikka minu enda sees, ei kusagil mujal. Ma tõesti tunnen, kuidas väga hea kunst teeb mind natuke paremaks. Närvilisus küll kahjuks ei kao, aga mingi üldine mõistmine nagu laotuks korraks üle minu. See tunne, see kaif ei jää püsima, paljutki haihtub, aga siiski mitte täielikult, ning isegi need mõistmise pudemed, mis jäävad, on kuldaväärt.
