Moskvas paistis päike detsembris kuus minutit, kirjutas The New York Times 17. jaanuaril. Eelmine kõige pimedam detsember oli aastal 2000, tookord jagus päikest kolm tundi. Aga Eestis ei olnud detsember kuigi palju parem.

Ma ei tea eriti midagi depressioonist peale selle, et ta on mul olemas ja tekitab tahtmist kõikide ees, kellega ma kokku puutun, vabandada. Ainult et kui ma juba pihta hakkan, ja teie juhtumisi vastate – aga teie ju ei vasta -, siis me vabandustest kaugemale ei jõuagi. Sest põhjamaalased nagu me oleme, mis muu meid siis ühendabki kui see otsatu depressiivne pööris, kus me vahel trajektooride ristudes kohtume.

Iga päev tutvustab depressioon ennast mingist uuest ja ebameeldivast küljest. Ei jää muud üle kui madalat profiili hoida ja üritada kuidagi kevadeni välja vedada, abiks joogaharjutused, kanep ja mõni soojamaareis, kui rahakott seda lubab. Peamiselt küll kanep.

Aga noh, kas või juba oma enesetunde pärast ma palun vabandust, kui see olite teie, keda tabas mu kuri pilk (mitte et teie oma olnuks vähem kuri) või kelle taksos ma kaotasin enesekontrolli seoses teie muusikavalikuga. Tõenäolisem siiski, et ma poetasin teile hea sõna, lootuses tõmmata teid mingisse optimistlikku ringmängu, aga teie, kes te andsite mulle korvi, panite mind veel sügavamale enesesse tõmbuma. Depressioon on põletatud maa. See on Napoleoni taganemine Moskva alt ja Shermani sõjaretk läbi Georgia. Kahju küll, et teie talu meile jalgu jäi. Kahju küll, et teie takso mulle sattus. Andke andeks.

Üks mu araablasest sõber elab Helsingis ja tavatseb alati oma soomlastest naabreid trepikojas teretada. “Lõpeta ära see tere hommikust!” kukkus üks naaber riidlema. “Käi persse,” kostis araablane, mis tundub ühtlasi vaimukas ja asjakohane vastus, küll aga tuli täieliku jahmatusena soome naabrile.

Mu naissõber – tegelikult on meie vahekord ebamäärane – valis selle aja, aasta halvima, suitsetamisest loobumiseks. Ta on nüüd teine inimene, tal on teised huvid ja teised vajadused. Mind enam nende vajaduste hulgas ei ole.

Aga ma olen talle vabanduse võlgu, või siis tema mulle, sest tänu temale on mul tunne nagu Ian McEwani romaani Nutshell tõrjutud, sarvekandjast isakujul, kellele tema poeg (veel ema kõhus olles) ennustab allakäiku, sest “ta loodab hakkama saada heatahtlikkusega ja ennastsalgava tähelepanuga oma naise vajaduste suhtes”. (Naine ja tolle armuke teevad üsna varsti isa elule lõpu.)

Ma olen aru saanud, et paljudes kultuurides vabandamist ei hinnata. Itaallased väldivad seda ja soovitavad naisele korra päevas naha peale anda: sina ei tea põhjust, aga tema teab. (“Quando torni a casa la sera, picchia tua moglie. Tu non sai perché, ma lei si.”) Niisiis olen mina itaalia mehe hale vari, kuna palun oma naissõbralt vabandust. Mina ei tea põhjust, aga tema teab.

Aga ma vaatan kasvava lugupidamisega oma araablasest sõpra ja arvan, et üks korralik perssesaatmine tuleb aeg-ajalt kasuks – vähemasti talve võiks küll kõige täiega persse saata. Ja kuna Eestis on tõenäoliselt maailma halvim kanep, kuna ketamiini ei ole võtta, kuna päikest jätkus detsembris umbes kuus minutit, siis jääbki sõelale ainult üks lahendus. Jalga lasta.

***

Norwegian Airi lennult tulevad soomlased on valged nagu lumi, nagu poleks nad Helsingist ära käinudki. Mallorca? Ometi on tegemist rahvaga, kes praalib, kuidas hommikusöögi ajal sai nina täis tõmmatud ja päikese käes norsates tumepunaseks kõrbetud, nahavähki kartmata.

Selliste varjukujude nägemine ajab mind baari õlle järele; pool klaasi on veel alles, kui kuulen valjuhääldist oma nime hõigatavat. Enn Kukemelk, please come to the gate. Your flight is boarding. (Kõrvallauas istuvad rootslased saavad mu nime üle valju häälega naerdes tasuta endorfiinilaksu. Aga ma ei tee neist välja, sest lõunamaa päike ootab.)

Mallorca neli tundi hiljem: 13 kraadi sooja, pilves, vinge tuul. Kohalikud kannavad selliseid jopesid, nagu ma Helsingi lennujaamas autosse jätsin. Nagu Moskva, kui 20-kraadine temperatuurivahe välja arvata.

AirBnB on peldik. Toas on ainult 15 kraadi sooja, aga radiaatorid on külmad. Vannitoa kraan on seinas lahti, nagu joodikust torumehe pandud. Ilmateade ütleb, et ilm lähemad kolm päeva ei muutu, ainult vahepeal on sadu oodata. Hea küll, toit on Eestiga võrreldes hea ja vein on odav, niisiis ostan laadungi veini, enne kui avastan, et köögis korgitõmbajat ei ole.

Palma apteegis müüakse D-vitamiini 5000 IU geelkapslites. Olete kindel, et te ikka vajate sellist kogust? Küsin vastu, kas neil on näiteid üledoseerimise juhtumitest. Vinguninad, soovitavad mul oma arstiga konsulteerida. Ostan ikkagi.

Raamatupood on ka olemas, sealt saan hunniku ürgmehiseid raamatuid, mis poissmehekorterisse hästi sobivad. Bly, McCarthy, Bukowski. Ja kuna Kaur Kender on Hispaanial veel avastamata, siis tõmban selle ka e-lugerisse.

Seejärel ostan paari erepunaseid kingi. Eesti jaoks liiga vallatud, aga eks ma riskin. Natuke maad edasi on solaarium. Pool tunnikest – ja juba nagu hakkab midagi looma.

Helsingis lennukilt maha tulles olen mina ainuke, kellel on mingi päevitus. Enesetunne on hea. Isegi jorsse täis laev ei suuda tuju alla kiskuda.

Kui hommikupimeduses oma kortermajja jõuan, ütlen naabrile postkastide juures tere. Ta pöörab pead, vaatab korraks otsa ja keerab selja. Kaalun endamisi araablase vastuse tugevaid külgi ja seiran trepist üles ronima hakates oma punaseid kingi, nagu kaht teineteise võidu tõusvat päikest minu isiklikus trepikojas.