Edasi avaldab igakuiselt psühholoogiadoktori ja juhtimismõtleja Adam Granti nõuandeid juhtimise ja psühholoogia kohta ning vastuseid põnevamatele talle saadetud küsimustele.

Jocelyn (San Jose): Kuidas saaks esmamuljeid luues esile tuua oma nn pehmeid oskusi (empaatiavõime, ausus, eneseteadlikkus, alandlikkus), kui tegemist on etteantud formaadis avalduste ja LinkedIni profiilidega? Loodetavasti on need omadused tööandjatele üha olulisemad, aga tundub, et end sel viisil esitledes jääb mulje, et olen “üleliia empaatiline”. Neid omadusi on raske esitleda otse ja ausalt.

​Ma pole kindel, kas sotsiaalseid ja emotsionaalseid omadusi on võimalik esitada traditsioonilise CV või LinkedIni profiili puhul, aga neid saab rõhutada kaaskirjas. Mina läheneksin asjale nii:​

• Empaatia: Ma tean, et saate hetkel hulgaliselt avaldusi. Kujutan ette, et viimane asi, mida praegu teha soovite, on veel ühe igava kaaskirja lugemine. Olen otsustanud teid sellest vaevast säästa. Kui kutsuksite mind intervjuule, annaksin oma parima ja te ei kahetseks seda. Saan vähemalt lubada seda, et minu näol ei ole tegemist tüüpilise kandideerijaga.
• Alandlikkus: Mind ei ole kunagi valitud inimeseks, kes võiks elus edukas olla. Samuti ei ole ma iial võitnud auhindu. Lapsepõlves olin ma nii märkamatu, et ükski minu kunstiprojektidest või testitulemustest ei jõudnud kunagi külmkapi uksele. Selle asemel riputas ema sinna meie koera saavutusi koertekoolis. Pärast emotsionaalsete haavade paranemist olen endas leidnud suure soovi end tõestada. Minu eesmärgiks elus on olla väärtuslik.
• Radikaalne avameelsus: Minu lemmik „Seinfeldi“ episood on see, kus George Costanza otsustab käituda vastupidiselt oma instinktidele. Tal õnnestub kokku leppida kohting, öeldes, et „Ma olen vallaline, töötu ja elan koos oma vanematega“, ta leiab töö Yankeesi meeskonna juures, öeldes George Steinbrennerile: „Mul on teiega kana kitkuda!“ Kas mäletate seda? Mulle on alati meeldinud töötada organisatsioonis, kus inimestel on julgust anda teineteisele ausat tagasisidet. Seega käitun ma ka ise sellisel moel, lubage mul esitleda oma parimat ja julgeimat Costanzat: siin on kolm asja, mida te võiksite minu arvates kandideerimisprotsessis muuta. Kui palkate mind, aitan neid rõõmuga parandada.

***

Ia (Ann Arbor): Kuidas takistada oma tugivõrgustikul muutumast kajakambriks?

Üks elu kurvemaid reaalsuseid on see, et rasketel hetkedel pöördume me oma ergutajate poole ja keerame selja kriitikutele. Me püüame säilitada motivatsiooni ja saboteerime oma võimalusi õppimiseks. Selle probleemi lahendamiseks oleks meil vaja kaht sorti tugisüsteeme: üks, kes meid toetab ja teine, kes esitab meile väljakutseid. Kui toetav pool on aidanud meil enesekindluse taastada, siis saab väljakutseid esitav pool aidata meil püsida aus ja sundida end parandama.

Kirjutades raamatut „Give and Take“, tegin ma seda kogemata. Üks toimetajatest, kes minu raamatuideed luges, Rick Horgan, ütles, et me kuuleme niigi pühapäeviti, kuidas me peame olema kogukonnas ja isiklikus elus helded. Viimane asi, mida ma soovin, on kuulda, et ma pean heategevusega ka tööl tegelema. Ma mõistsin, et kogu asja iva seisneb andmisrõõmu rõhutamises ning alles hiljem mõistsin selle tagamaad. Ma kirjutasin avapeatüki ümber, rõhutades paradoksi, kus andjad on üleesindatud. See oli skeptikuile veenvam ning huvitavam lugeda.

Sellest ajast saati olen oma loovtööd saatnud kahele erinevale rühmale. Kui mul tekib uus idee, saadan ma selle esmalt toetavale grupile lugemiseks, kes märkavad kiirelt teksti teravamaid kohti ja annavad soovitusi, kuidas neid lihvida. Kui ma olen need ideed artikliks, uuringuks või kõneks vormistanud, saadan ma need väljakutsete grupile, kes need lõhki kisuvad. Isegi kui ma lõpuks ei nõustu kõigi nende soovitustega, siis aitavad nad mul siiski oma mõtteid ergutada.

Oma väljakutsete grupi loomiseks tuleb sul ära tunda parimad skeptikud ja vaidlejad, keda sa tunned. Siis küsi neilt oma töölekriitilist tagasisidet.

***

​Glenda (Mesa): Mida pidasid meie aja suurimad mõtlejad elu mõtteks?

Ülikooli viimasel kursusel ei olnud mul jaanuaris ühtegi eksamit, minu sõbrad samal ajal aga õppisid. Otsustasin sõita bussiga Bostonist Mehhikosse ja tagasi. Võtsin kaasa hiiglasliku seljakoti raamatutega, lootes, et üks neist vallandab minu Heureka-momendi ning ma naaseksin kuu hiljem koju teadmisega, et minu eksistentsiaalne kriis on leidnud lahenduse. Minu suurim avastus oli, et kui sa tahad oma elust kogu mõtet välja imeda, siis veeda kuu lugedes Prantsuse eksistentsialistlikku filosoofiat.

Kuid oli ometi üks raamat, millest oli abi. Selle autoriks oli üks meie aja suurimaid mõtlejaid, kes terve raamatu jooksul otsis elu mõtet ja lõpuks avastas, et vastus elule, universumile ja kõiksusele on 42.

Douglas Adams kirjutas seda neljakümne aasta eest ning see on siiani kõige tabavam vastus, mida olen näinud. See tegi mulle selgeks, et elul ei ole vaid üht mõtet ning ei eksisteeri üht suurt mõtlejat, kes sellele küsimusele vastuse leiaks. Igaüks meist peab selle vastuse ise leidma. Kui psühholoogid üle kogu maailma küsivad inimestelt, mis muudab nende elu mõttekaks, siis paistab silma kaks põhilist vastust: kuuluvustunne ja olemise mõte. Seotus ja panustamine – enamik inimesi leiab need asjad perekonnast, religioonist ja/või tööst.

Olles 15 aastat tähendusi otsinud, olen leidnud väikese lahenduse – minu töö on kõige mõttekam, kui ma muudan teiste inimeste tööd sisukamaks.

Artikli tõlge: Liina Paas