Eelmine nädal juhtus minuga üks niisugune isevärki ja väga mõtlemapanev lugu. Lähen litokeskusesse, et leppida kokku ühe oma poolelioleva töö järgmise värvi toon.

Võtan seal jope seljast ja – et nagid on ruumi teises otsas – panen selle pikkupidi tooliderea peale. Litokeskuses on nimelt aeg-ajalt mingid publikuüritused ja selleks puhuks on seal tahapoole kõrgenevate astmetega tooliread. Kui asjad korda aetud ja ennast taas minekule asutan, tunnen jopet selga ajades, et see on kuidagi teistmoodi. Koban taskuid ja – rahakotti pole! Huh! Kuidas ma seda tulles ei märganud? Nojah, jalgsi tulin, ei olnud vaja trammis sõidukaarti ka piiksutada, muidu oleks kohe avastanud. Aga ikkagi, kuidas ma hommikul jopet selga ajades ei tundnud? Või kõndides. Igatahes õudne jama.

Kõnnin masinlikult litokeskusest välja ja vurritan peas võimalikke stsenaariume, kus ma selle rahakoti siis jätta võisin. Eile õhtul, eile õhtul, mis ma eile õhtul tegin…? Olin päev aega ateljees ja õhtul poole kaheksa paiku läksin Rimisse mingit söögivärki ostma. Rimisse äkki jäigi…? Aga mismoodi…? Maksin sularahas… pärast panin asjad seljakotti. Selleks pidin peale maksmist koti seljast võtma… äkki panin sel hetkel rahakoti korraks enda ette kuhugi kassa serva peale ja unustasin ning keegi võttis selle ära…? Aga trammiga tulin ju koju ju ja seal ma ilmselt tegin sõidukaardiga piiksu. See on mul nii refleksides sees, et kindlasti tegin ja kui ikka taskus rahakotti poleks olnud, siis oleksin selle avastanud. Äärmisel juhul võis juhtuda, et panin rahakoti jope põuetaskust mööda ja see kukkus trammist väljudes maha. Kuigi ma olen ülihoolikas selliste asjadega, aga no mingit muud seletust ei ole ka… Jama, jama, jama…

Jõuan trolliga Vabaduse väljakule. Sõidan jänest, sest rahakotti koos kõigi kaartide ja värkidega ju pole. Masendav. No miks selline asi nüüd siis keset päist päeva ja kaine peaga. Piduselt olen aegade vältel rahakotist ilma jäänud mitmeid kordi ja ükskord tegi kurikael puhta töö isegi mu pangaarvel, sest rändama läks ka mu telefon ja professionaalina leidis ta sealt seest mu kaardi PIN-koodid. Sedapuhku on telefon vähemalt alles ja isegi kui poleks, siis PIN-koode ma seal ka enam nagunii ei hoia. Helisebki! Helistatakse litokeskusest ühe pildifaili asjus. Mingi pildifail ei huvita mind hetkel üldse.

• “Kuulge, ega mu rahakott sinna ei jäänud kuidagi?”
• “Rahakott kadunud või? Oi-oi-oi. Kole lugu! Siin küll ei paista.”
• “Vaadake igaks juhuks sinna toolide juurde, kus mul jope oli. Äkki kukkus kuidagi taskust välja või…”
• “No ei ole. Siin kindla peale ei ole. Jäi sul koju ilmselt.”
• “Mhmh… OK…”

Kõne lõpp.

No koju ei saanud ju jääda, ma ei võtnud seda eile õhtul ega täna hommikul taskust väljagi. Siis ikka eile seal trammis…. Ohh… Ägan meeleheites. Kusjuures alles ma mõtlesin, et vaat kui hea, et enam pole sellist rahakotist ilmajäämist ette tulnud, et vanemaks ja asjalikumaks saanud vist. Püüdsin veel meenutada, mitu korda see mul juhtunud on. See oli nagu mingi märk või hoiatus, et ma sedasi mõtlesin. Just. Et ma hoolikam oleksin. Aga ma ei osanud seda hoiatusena võtta. No ja ma ju olen hoolikas. Vahel isegi ülearu.

Mis ma teen siis nüüd… Lähen koju või vaatan igaks juhuks Rimisse. No ta ei saa küll kuidagi seal olla, aga lähen vaatan ikka, siis on vähemalt vaadatud.

Rimis räägin turvaga ja veel kellegi tähtsa töötajaga. Käin kõrval asuvas apteegis, et äkki on sinna viidud. Ei midagi. Mis ei välista muidugi võimalust, et keegi leidis ja pani tasku. Jah, seda ta ei välista… Aga no mul pidi see trammiga kojusõites olema ju!

Kodus ka ei ole. Muidugi ei ole. Ma ei võtnud seda ju kodus taskust välja. Huhh… Ring tõmbub üha koomale ning koomale tõmbub ka pitsitav tunne minu sees. Kõik mu pangakaardid, ID-kaart, mingid kontaktid. Ahh, ja autojuhiluba ka veel! Miks ma seda pidin kaasas kandma!?

Kõnnin läbi ka kodutrammipeatuse ümbruse, et äkki on kusagil maas. See on juba muidugi niisugune täiesti mõttetu tegevus, sest kui ma selle trammis või sealt väljudes kaotasingi, siis leidjal oli kaks võimalust – kas mind kotis oleva nimekaardi põhjal üles otsida, mida ta oleks praeguseks hetkeks juba teinud, või siis raha kotist välja ning muu värk prügikasti. No miks minuga sellised asjad küll peavad juhtuma?!

Helistan pankadesse ja panen oma kaardid kinni. Igaks juhuks ajutiselt, et äkki siiski veel kusagilt keegi leiab ja helistab, kuigi lootus kustub silmanähtava kiirusega. ID-kaardi panen ka ajutiselt kinni, mis tähendab, et kui see peaks ka kusagilt välja ujuma, tuleb minna ja võtta uued PIN-koodid. Et autojuhiluba on samuti täisväärtuslik isikut tõendav dokument, tuleks see ka kinni panna, aga kell on juba neli läbi ja täna on ARK ainult neljani lahti. Kui nüüd kurikael selle ära tabab ja…

Kogu ülejäänud päev on nässus. Nii palju asju pidin veel tegema ateljees ja siis bändiproov ja mis kõik veel. Nüüd kallerdan nagu mingi juhitamatu ollus sihitult ringi ja töötujust pole juttugi. Issand, kõik see jälle ette võtta – uute kaartide ja juhiloa taotlemised, riigilõivud, pildid, avaldused, sabades seismised… Niigi on kiire igasuguseid jamasid piisavalt. Miks? Miks? Miks?

Miskipärast siiski ei anna rahu mõte, et äkki, ma ei tea küll kus, aga äkki see siiski on kusagil litokeskuses.

Sest ma oleks ju ometi hommikul sinna kõndides tundnud, et tasku on kergem. Raudselt oleksin. No aga küsisin ju ja öeldi, et seal ei ole. Et aga mingit töötuju hetkel nagunii ka ei ole, siis otsustan, et sõidan veel kord jänest ja hüppan Vabaduse väljakul trolli.

Trollis tuleb niisugune masendus peale, et kohe on. Meenuvad kõik need kunagised rahakotikaotamise juhtumid ja pärastised sekeldused. Nagu mingi õudusunenägu, mis muudkui kordub ja kordub. Jah, ilmselt on see ainult minuga nii. Vaatan trollis ringi, kõigil rahulolevad näod ees, surgivad oma telefonides. Rahakotid kenasti taskutes ja tuju hea. Ainult minul on ilgelt kehv olla. Nüüd puuduks veel, kui tuleks kontroll ja teeks mulle piletita sõidu eest trahvi.

Kontroll õnneks siiski ei tule.

Litokeskuses kõnnin joonelt sinna, kus mu jope toolide peal lebas. Tõmban toolid eemale ja seal ta on. Põrandakõrgenduse serva all. Varjulises ja vaevumärgatavas kohas. Minu rahakott. Täies hiilguses. Kõik kaardid ja värgid sees.

Litokeskuse tüübid vaatavad suu ammuli, aga ega nad tõesti ei oleks osanud niisugusesse kohta vaadata ka. Keegi ei oleks. Sest kui toolid on ees, siis seda pragu kahe astme vahel praktiliselt ei näegi. Issand, milline rõõm!!!!!

Jõuan enne kuut veel pankadesse kaarte lahti tegema ja ühest neist saan oma ID-kaardile ka uued koodid. Ja pooletunnise hilinemisega jõuan isegi bändiproovi. Ateljeesse lähen siis homme.

Miks see lugu mõtlemapanev on? Esiteks muidugi sellepärast, et ma ei mõista, miks ma kohe alguses sinna toolide alla vaadata ei võinud. Välistasin kõige lihtsama ning loogilisema variandi ja klammerdusin praktiliselt võimatute versioonide külge. Tõepoolest, miks? Ja teiseks tuletas see taas meelde, kui väärtuslik on tegelikult see justnagu täiesti tavaline olukord, kus me igapäevaselt viibime. Me ei pane seda üldse mitte millekski enne, kui see meilt ära võetakse. Ja kui kuramuse vähe on tarvis, et kogu su enesetunne, mõtlemine ja tegemised samahästi kui pea peale keerata.

Inimene on ikka üks erakordselt imelik loom.