Eelmine nädal juhtus minuga üks niisugune isevärki ja väga mõtlemapanev lugu. Lähen litokeskusesse, et leppida kokku ühe oma poolelioleva töö järgmise värvi toon.
Võtan seal jope seljast ja – et nagid on ruumi teises otsas – panen selle pikkupidi tooliderea peale. Litokeskuses on nimelt aeg-ajalt mingid publikuüritused ja selleks puhuks on seal tahapoole kõrgenevate astmetega tooliread. Kui asjad korda aetud ja ennast taas minekule asutan, tunnen jopet selga ajades, et see on kuidagi teistmoodi. Koban taskuid ja – rahakotti pole! Huh! Kuidas ma seda tulles ei märganud? Nojah, jalgsi tulin, ei olnud vaja trammis sõidukaarti ka piiksutada, muidu oleks kohe avastanud. Aga ikkagi, kuidas ma hommikul jopet selga ajades ei tundnud? Või kõndides. Igatahes õudne jama.
Marko Mäetamm
Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)
