Ei saagi püha olla ala, mis on tolmune, prügine, surnuks niidetud, ülesõidetud, ning talviti aetakse muruplatsidele kokku kogu lumekõnts teedelt – Valner Valme Tallinna linnaloodusest.
Kõigil on kilde, kujundeid, mis kummitavad kogu ülejäänud elu. Mul on üks selliseid hetki Priit Pärna joonisfilmist “Rüblik”, kus poiss läheb üle muru ja muutub seaks. Iga kord, kui kipun lõikama üle liblede, tuleb see meelde. Üldiselt ma murul ei käigi, osalt sellepärast, et parem tallan seda rõvedat asfalti kui loodust, aga oma osa on sea-pildil ka.