Ei saagi püha olla ala, mis on tolmune, prügine, surnuks niidetud, ülesõidetud, ning talviti aetakse muruplatsidele kokku kogu lumekõnts teedelt – Valner Valme Tallinna linnaloodusest.

Kõigil on kilde, kujundeid, mis kummitavad kogu ülejäänud elu. Mul on üks selliseid hetki Priit Pärna joonisfilmist “Rüblik”, kus poiss läheb üle muru ja muutub seaks. Iga kord, kui kipun lõikama üle liblede, tuleb see meelde. Üldiselt ma murul ei käigi, osalt sellepärast, et parem tallan seda rõvedat asfalti kui loodust, aga oma osa on sea-pildil ka.

See võib olla vale ja väärakas, aga viimasel ajal ma mõistan seda murul trampimist. Ei saagi püha olla ala, mis on tolmune, prügine, surnuks niidetud, ülesõidetud, ning talviti aetakse muruplatsidele kokku kogu lumekõnts teedelt. Tee peab olema vaba sõitmiseks ja kõndimiseks, haljasala on aga justkui eos vaba killustiku- ja poriseguse lume ladustamiseks – selline suhtumine valitseb. Lumekõntsa mururibadele ajamist ei takista ka madalamad hekid-põõsad, need lihtsalt kõngevad koorma all. Tihedam ja lopsakam haljastus, miks mitte ka puidust või metallist iluaedikutega piiratuna, teeks vahe sisse tavalisel maapinnal ja haljasalal. Praegused Eesti haljasalad on tihti kõike muud kui haljad alad.

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (209)