Kertu Moppel on Eesti üks parimaid lavastajaid, selles ei kahtle eriti peale “Mefistot” enam keegi – kui, siis ainult teatriauhindade žürii. Kõrge (ja ka pungi) kunsti võimalikkusest vabakutselisena või koosseisulisena repertuaariteatris, samuti turumajandusest teatris räägib lavastaja, kes ütleb, et lavakoolist peale tuleks rohkem toetada kummalisi ja teistmoodi teatrinägemusi.
Kui palju sa uuslavastusi plaanides vaatajaga arvestad?
Alateadlikult muidugi mõtlen, eriti Draamateatri suure lava puhul, ma ikka tahan, et sinna tuleks võimalikult palju vaatajaid. Kunstis käivad semiootilised mängud, mis rohkem teatrikunsti sisene asi, sinna ei saagi laiem publik sisse saada. Selliseid analüütilisemaid lavastusi püüan teha ikka väiksemas vormis. Ideaalne lavastus töötab mitmel tasandil, seal võiks olla nii põnev teema, äge vaatemäng kui ka vormimängud. Alati see ei õnnestu.