Marko Mäetamm: minuga juhtub alati midagi

Foto: Simon James, Flickr, CC

Kui ma kunagi ammustel aegadel Eesti Kunstiakadeemias õppisin, oli meli ka niisugune aine nagu raamatukujundus. Vist oli isegi lasteraamatukujundus. Õpetati, millised on kaaned, selg, kuidas paigutub tekst ja missugused on illustratsioonid. Mingil põhjusel valisin ma niisuguse raamatu nagu “Minuga juhtub alati midagi”. Autor Éva Janikovszky, pildid Laszlo Reber. Miks ma just selle raamatu valisin ning kust ma selle üldse leidsin, seda ei mäleta, aga raamat meeldis ja ülesanne sai nii hästi täidetud, et õppejõud, kelleks oli toonane vaieldamatu raamatukujunduse korüfee Jaan Tammsaar, pakkus mulle võimaluse kujundada lasteajakirja “Täheke” järgmise numbri esikaas.

“Tähekese” kaas tuli äge, kuid raamatukujundajat minust ometi ei saanud. Küll aga tundub, et see Éva Janikovszky raamatu pealkiri jälitab mind järjekindlalt kogu mu elu. Sest minuga juhtub alati midagi, isegi kui ei oleks nagu põhjust.

Hiljuti juhtus minuga Kanadas näiteks niisugune lugu. Sõidan ühte järjekordsesse linna artist talk’i tegema. Majutus on AirB&B kaudu mingis majas korteris number 1. AirB&B-ga on ju nii, et kui oled koha ära broneerinud, saadab host ehk siis selle koha omanik sulle meilile detailse kirjelduse, kust saab võtme, millisest uksest siseneda ja nii edasi. Nii ka nüüd. Meil, mille host mulle saadab, ütleb, et mul tuleb minna vasakult poolt maja taha, kus on sissepääs. Sissepääsul on kaks ust – välimine õhuke klaasuks ja selle taga normaalne uks, mis on lukus. Kahe ukse vahelt pean leidma lock box’i, mille sees on võti. Lock box’i kood on 2016. Lihtne ja selge.

Ruumi kokkuhoiu mõttes jätan siinkohal vahele seikluse, millesse ma sattusin teel raudteejaamast maja juurde, sest see vääriks tegelikult eraldi peatükki.

Seisan meilis kirjeldatud aadressil. Adrenaliin maas, hea kindel tunne hinges, sest mu ees kõrgub ilus turvatunnet sisendav viktoriaanlik ehitis. Ära tegin!

Kougin kotist välja mulle saadetud meili. (Lasen olulised dokumendid ja paberid alati – a-l-a-t-i! – igaks juhuks paberi peale välja, sest kunagi ei tea…) Nii-nii. Vasakult poolt maja taha. Lähen vasakult poolt maja taha. Ongi uks! Nii. Välimine klaasuks lahti. Sisemise pärisukse nupu küljes ripub lock box. Kõik klapib! Uhh, mõnus, olengi kohal. Mis see kood oligi… 2016. Panen koodi ja ootan, et lukk lahti klõpsaks. Aga ei klõpsa. Nihutan numbreid, äkki ei ole täpselt paigas või midagi. Ei miskit. Tegelikult oli see koht mulle ühe kontaktisiku poolt book’itud, seetõttu mul endal host’i numbrit polegi. Tekstin sellele, kes broneeringu tegi: “Hey, the number that should open the lock box is not right! Can you send me the number of the host?”

Üritan ennast rahustada. Küll kõik laabub. Saadab mulle host’i numbri ja…

Kiikan huvi pärast läbi ukseklaasi, et näha, kas midagi paistab ka. Piltide peal oli igatahes väga kena valge elamine. Läbi klaasi paistab aga mingi pooleliolevas ehitusjärgus koridor. Ok, küllap sealt siis läheb uks sinna ilusasse elamisse…

Tuleb sõnum: “I am working on it.”

Aga äkki tüüp eksis meilis lihtsalt numbriga? Täiesti võimalik. Ma eksin ise pidevalt isegi nullikohtadega, asi siis üks number valesti panna. Haaran lock box’i pihku ja valin… mis ma siis valin? Ok, proovime 2016 asemel 2017… Klõps! Lukk kargab lahti ja mu käes on kaks võtit! Geniaalne! Tekstin oma kontaktile “I got it open, no more problems!” ja avan ukse.

Leian ennast täiesti nullstaadiumis korterist. Ei mingit siseviimistlust, ainult hallid kiviseinad, pragunenud tsementpõrand, latakatena kooruva värviga lagi. Ühes ruumis turritavad põrandast välja torud, see on ilmselt peldik. Teises ruumis vedeleb nurgas katkine kraanikauss – tõenäoliselt köök.

Ühtegi ust edasi ei lähe. No come on! Tekstin oma kontaktile jälle: “Hey, there is not any apartment. All unfurnished, under renovation.”

Mis ma siis nüüd teen? Panen masinlikult ukse lukku ja võtme lock box’i tagasi. Kõnnin maja esiukse juurde ja annan uksekella. Õigemini seal olevaid kõiki kolme kella. Keegi lahti ei tee. Pimedaks kisub ja külm on ka. Oota, aga seal oli ju kaks võtit. Lähen tagasi maja taha ja toon võtmed. Esimene võti ei sobi, aga teine teeb välisukse naksti lahti. Huh! Vähemalt on õige maja! Nii-nii. Ja vasakut kätt ongi ka see minu korter number 1! Ilus kuldne number keset ust, siin ei saa olla mitte mingisugust kahtlust! Aga kumbki võti ei sobi. Persse! Mis uks see siin kõrval on? Proovin ja selle mu võti avab! Ukse taga on trepp keldrisse. Siis ikka keldris mingi elamine või? Laskun alla ja leian ennast pesuruumist. Ja jälle kogu lugu. Nii et mulle on jäetud välisukse võti ja pesuruumi võti ja vale lock box’i kood. See on nüüd küll kindlasti mingi jama.

Trambin trepist teisele korrusele ja annan jõuliselt naabri kella. Uksele ilmuvad mees ja naine, kes ei oska host’i kohta midagi öelda. Ainult et, jah, see peaks olema õige uks küll, aga kui võti ei ava, siis nemad ka ei tea. Samal hetkel heliseb telefon. Räägib host. Õigemini karjub, mitte ei räägi – miks ma läksin sinna tagumise ukse juurde üldse, ja kuidas ma selle tagumise lock box’i lahti sain? Kuidas ma tohtisin? Ja sinna tagumisse poolikusse korterisse ma ei tohtinud ka sattuda. Taban hetke, kus host korraks sisse hingab ja pistan vahele, et ta ise ju instrueeris mind detailselt seda kõike tegema. “Mina pole midagi instrueerinud,” tuleb vastuseks. “Ja üldse, kellega sa seal oled, kas üksi?” Vastan, et hetkel on siin ka naaber, kes ütleb, et olen küll õige ukse taga, aga muud ei oska midagi öelda.

“Naaber!!!???” karjub host telefonis, nii et naaber seda kuuleb ja imbub kiiresti trepist üles oma tuppa tagasi. Host aga jätkab: “Miks sa naabri kutsusid?” Vastan, et ma ei osanud muud teha enam.

“Kas naaber oli maja taga korteris ka? Kas ta nägi, kuidas sa tagumise lock box’i lahti tegid?” Vastan, et seal naabrit ei olnud. Üksi olin. Ja kordan veel kord, et ta saatis ju ise mulle niisuguse meili ja pealegi andis ta mulle veel vale lock box’i koodi takkapihta. Host karjub edasi: “See ongi tagumise lock box’i kood. Sinu võti on esiukse kõrval teises lock box’is ja selle kood on 2016. Ja muudkui aga jaurab, et miks ma sinna maja taha ronisin.

Korraga hostil vist midagi sähvatab ning ta ütleb hoopis vaoshoituma häälega: “Hold on, let me check my e-mail.” Ja teatab siis: “Oi jah, ma olen sulle kogemata vale meili saatnud. Sinu võti on, jah, hoopis esiukse kõrval lock box’is, mitte maja taga. Ja see sulle saadetud kood on selle esimese lock box’i kood.

Jõuan veel host’i korralikult närvi ajada väitega, et esiukse kõrval ei ole mingit lock box’i, sest see lock box on hoopis teistsugune kui tagaukse oma, aga lõpuks ma selle ikkagi leian. Kood klapib, võti klapib ka ja olengi oma imelises avaras ning hubases korteris – täpselt selles, mis piltide peal oli. Maja juurde saabumisest on möödas rohkem kui tund. Väljas on kottpime. Peas undab. Isik, kes mulle selle elamise book’is, muudkui saadab aga sõnumeid, uurides, kas kõik on ok, aga ma ei viitsi sel hetkel isegi vastata.

Jah, minuga juhtub alati midagi.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (80)