Öösiti, kui uni ära läheb ja õue vaatan, siis nüüd on hoopis teine. Lumi on maas ning tänu sellele justkui tunduks, et keegi laseb eluolule kuskilt mõne õrna prožektoriga meeleolu valgust peale. Pime aeg on selleks aastaks möödas, vähemalt ennustavad ilmaportaalid nii, et nüüd on kaks nädalat sellist vahelduvat õrna miinust ning siis keerab enne jõule miinuse kõvemini peale. Lumelabidat saab vist ka see detsember liigutada rohkem kui kogu eelmise talve peale kokku. Lumi on muidu ilus, aga kui segab jääkogudele stabiilse jää tekkimist, siis see jama, mind ootab ju talikalastus.
Laps on veel nii väike, et päkapikke igapäevaselt sel aastal ei tule. Omad naksud ja paid on nagunii olemas, jõuluvana ja päkapikkude punti võtmine läheb siis asja ette, kui sel muinasjutul on elavam lugu taga. Aga võiks kogu seda lugu veits muuta, et jõuluvanad on tegelikult metsavanad, kes elavad vanades metsades ja sellepärast peabki vanu metsi hoidma, et need vanad koos oma pikkude ja ilveste ja karudega saaksid mahalangenud puude all oma pesades olla. Naiivne mõte on see kindlasti, samas mingit lihtsat metsalugu võiks üheskoos inimesed detsembris uskuda.
Kuuse tuppa toomine on ju tore, aga lihtsalt metsast võtta on veidikene liiga imelik. See tuline diskussioon ühiskonnas metsa tähenduse üle, on tingitud sellest, et eestlased muutuvad üksteisele järjest erinevaks ning seda erinevuste suurenemise protsessi saaks aeglustada ainult mõne tugeva naiivse narratiiviga. Samas on ju selge, et inimesed ei hooli sellest, mis neile isiklikult pole oluline. Eestis võiks olla riiklik programm, et iga aastaga tekiks rohkem vähese metsaga maaomanikke, aga tegelikult toimub hoopis see, et igasugusel väikesel tootmis- või omamisüksusel läheb järjest raskemaks.
Samas, ilma suure rõõmsa usuta oma tee õigsusesse pole hea elada.
Olin paar päeva Tallinnas ja kohtusin päris paljude inimestega, keda polnud ammu näinud ja põhimõtteliselt on kõik inimesed maailmas head. Inimestega suhtlemine ei ole mulle kerge, sest ma ei jaksa oma elust rääkida, aga õnneks paljud ei küsi ka, et kuidas teil seal maal siis on ning mis te seal teete. Blogi pidamine on selles suhtes jõhkralt hea asi, et inimestele tundub, et nad räägivad sinuga tihti juttu ja nii saab kohtudes kohe alustada juttu mõne vabama koha pealt, mitte, et ma olen kuulnud, et kasvatad maal kitsi. Palju põnevam on vabas vormis rääkida maailmapoliitikast, teatri rollist Eesti ühiskonnas või viimati loetud raamatu emotsioonist.
Nüüd peab hakkama ka veidi rohkem ahju kütma, sest ööpäeva keskmised temperaaturid langevad. Ilus on see praksuva tule aeg. Kitsed jäävad jõuludeks kinni ja hakkavad oma märtsis sündivaid tallesid ootama. Las lumi jääb nüüd maha.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (160)
