…on muidugi pasknäär. Mille eest tema küll seesuguse sõimunime pälvinud? Kombed pole tal hullemad kui teistel vareslindudel, välimuselt sugulastest vast kenamgi: tellispunane sulekuub seljas, helekreem manisk ees ja meie rahvusvärvid tiiva peal.
Kevadest ja varasuvest ei ole mu arhiivis ühtki pasknääriga kaadrit. Oma pesaelu mõistab see lind maailma eest varjul hoida. See-eest on ta sügisel ja talvel varje juures alatine külaline. Söögiks kõlbab kõik: vili, päevalilleseemned, sai, keedukartul… Nääri pärast olen pidanud pekitükid pika traadi otsa riputama. Puu küljest kisub ta need lahti ja viib ära, kinnita nii kõvasti kui tahes. Traadi otsa pandut ründab küll lennult, aga jääb enamasti pika ninaga. Nii jagub rammusat kraami ka rähnidele ja tihastele.
Inimese seisukohalt on pasknääri juures siiski ka midagi inetut: hääl. Kõiksugu jubedavõitu kraakse, krääkse ja kriiskeid on tal repertuaaris parasjagu. Kui oled varjes parajasti mõttesse vajunud ja vaikselt ligi lennanud lind otse pea kohal oma registrid lahti lööb, paneb see võpatama küll. Selle kõrval on pasknäär aga ka hea imiteerija ning üks siinsetest mõistab perfektselt hiireviu kõlavat hüüdu järele teha. Südatalvel, keset külma ja lund, annab see suveaja tunnushääl nagu pisut soojagi.
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud mitmeid pilte, mida näeb siit. Suuremat valikut tema linnufotodest näeb siit.