Üks soome aegumatuid hitte on Kari Tapio Olen suomalainen, soomekeelne versioon Toto Cutugno laulust Italiano vero. Lugu on aastaid kuulunud Soome kõige armastatumate karaokelaulude hulka.

Ma tunnen soomlasi piisavalt, et näha nende loomuse positiivseid külgi. Ja liialt vähe, et neid Soome sajanda juubeli puhul objektiivselt ja üksipulgi lahata. Lahkan selle asemel soomlaste armastatud karaoket, mis tekitab eestlastes hämmastust – miks lastakse laulma keegi, kel lauluoskusega kõik korras pole? Meil on ju isegi üldrahvalikule laulupeole pääsemiseks päris tihe sõel, möödalauljatele on ette nähtud kohad lauluväljaku publiku seas, mitte laval.

Kultuuriuurija arvamus

Kultuuriuurija Richard D. Lewis on jaganud kultuurid tegutsemisviisi järgi kolmeks. Meie koos ülejäänud põhjapoolse Euroopa, USA ja Kanadaga kuulume lineaaraktiivsete rahvaste hulka. Teisisõnu tähendab see tööelus, et kui on mingi siht seatud, siis selle poole liigutakse võimalikult sirgjooneliselt ja kiiresti.

Lõuna-Euroopa ja Lõuna-Ameerika riigid kuuluvad multiaktiivsete hulka. Siht küll seatakse, kuid olulisemad on inimsuhted ning seetõttu võib töö käigus tiira-taara siia-sinna liikudes muutuda ka siht. Pole hullu, elu ju ongi kogu aeg muutumises.

Lewise järgi on maailmas kaks rahvast, kes kuuluvad reaktiivsete hulka – nii soomlased kui jaapanlased esmalt vaatavad, jälgivad, koguvad informatsiooni ja alles siis, kui hakkab tunduma, et kõik on igakülgselt kaalutud, siis võib infole reageerida, olla reaktiivsed. Vahepeal oleme meie viis korda eri suundades ajama pannud ja põletanud metsa eesmärgini jõudmiseks, sest kord sai ju siht seatud! Viis korda ka tagasi tulnud ja uuesti alustanud. Multiaktiivsed ilmselt ei mäletagi enam, millise algse sihi suunas liikumas oldi. Alles nüüd on soomlastel ja jaapanlastel paras aeg startida.

Üks viis ei ole teistest halvem, need on lihtsalt erinevad kultuurid ja erinevad viisid maailma mõtestada. Kui neid erinevusi arvesse ei võeta, on üheskoos keeruline tegutseda.

Tagasi karaoke juurde

See Jaapanis sündinud ajaviitevorm seob kahte reaktiivset rahvast. Karaoke toob kolleegid pärast tööd baaridesse laulma. Teiste laulmise kuulamine on õilis tegevus. Pole tähtis, kas laulad hästi või halvasti, viisakas on kaasa plaksutada.

Mulle tundub karaoke puhul oluline inimese valmisolek anda ennast teiste kriitika meelevalda. Sellest selgub, kas oled julge. Kas saad oma hirmudest võitu? Kas plaksutad, ehk kas oled valmis teisi toetama? Kas julgustad teisi? Ei ole saladus, et karaoke kõrvale võetakse rohkem kui ühe napsu, nii saab ka pildi inimese käitumisest, kui enesekontroll langeb. Karaoke on koht, kus koguda infot enne reageerimist.

Karaoke on solidaarsusel põhinev ajaviitevorm – tullakse üksteist toetades ja julgustades, ületatakse mingeid piire, mida tavaelus ei tehta.

Soome ühiskond on ehitatud solidaarsusele ja karaoke kirjeldab seda hästi. Ka purjus peaga karaoket lauldes ei ole karta, et keegi su viisipidamatuse peale vihaseks saab ja kallale tuleb.

Mulle meeldib, et soomlased ei kipu inimesi välimuse järgi hindama ja paika panema, ka kehvem sooritus sobib. Meie hindame rohkem tasemel oskusi, see on meie viis ennast ja teisi näha. Meile tundub, et teisiti ei olekski võimalik tõsta Eestit põhjamaade kõrgliigasse. Jällegi – üks pole teisest parem, lihtsalt erinevad viisid oma põhjustega.

Karaoke töötab nagu soome demokraatia, kus igaühele antakse võimalus. Ainult julgust peab olema, seda kuulsat soome sisu. Seepärast meeldib mulle mõelda, et lauldes Soome karaokebaaris Olen suomalainen, saan toetava aplausi ja ilmselt ka heatahtliku naeru – ma ju ei ole soomlane, vaid soomlasi sajandal sisupäeval õnnitlev viisipidamatu eestlane.