Ukraina täielik vabastamine oleks suur, kuid ikkagi poolik võit. Moskoviitide rahareservid ja tööstuslik-tehnoloogiline baas ei tohi enam võimaldada sõjalise võimsuse ülesehitamist, mis suudaks Euroopat ohustada. Kõige kapitaalsem viga lääneleeris oleks tohutu rõõmuhõise ja valmidus Venemaaga kokkuleppele minna, kui sõjategevus peaks lõppema ja/või Kremlis toimub paleepööre.
Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu algas pea üheksa aastat tagasi. Selle algus, Krimmi ebaseaduslik annekteerimine ning “separatismi” õhutamine ja otsene toetamine (sealhulgas sõjaliselt) Ukraina ida- ja lõunaaladel, sarnanes – ajaloolise paralleelina – Tšehhoslovakkiale kuulunud Sudeedimaa annekteerimisega Natsi-Saksamaa poolt (1938). Selle vahega, et lääne suurriigid kinkisid Hitlerile Sudeedimaa Müncheni kurikuulsa kokkuleppega naiivses lootuses, et nii suudetakse sõda ära hoida, kuid Krimmi inkorporeerimist Venemaa koosseisu ning Donbassi okupeerimist ei tunnistata. Niinimetatud Minski lepetest (2014 ja 2015) ei saanud Müncheni kokkuleppe sisuline analoog, nagu Kreml nähtavasti soovis.
Kalev Stoicescu
Kalev Stoicescu on teadur mõttekojas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ning ta tegeleb küsimustega, mis puudutavad Venemaa välis- ja sisepoliitikat, kuid ka sõjalisi, majanduslikke, meedia ja vähemusgruppidega seotud arenguid. Loe artikleid (13)
