Anders Härm: uue kriisi ootuses. Kapitalism, hiromantia & jätkusuutlik kahanemine

Johnson ja Johnson “Näed siis... kõigil on oma teooria maailma asjade kohta”, 2010. Objekt (digitrükk lõuendil). Tartu Kunstimuuseumi kogu. Vaade näituselt “Nothing Left to Save" (Gallery Petra von Kant)

See juhtub Armin Kõomägi romaani “Hea firma”48. peatükis, kui raamatu peategelane – ellu ärganud õudne elutu asi, “hea” firma – peab maha orgastilise  monoloogi kapitalismi, raha ning majanduskasvu kiituseks:

Ma tahan, et rahajanu muutuks geneetiliseks, et igast üsast väljuks väike kapitalistliku süsteemi osake, kes juba emapiimaga saab kaasa õiged tarbimisväärtused. See hoiab kogu süsteemi töös ning leiab õigustuse igale struktuurile. Ma tahan, et raha tuleks juurde, aga et võlgu tuleks juurde veel rohkem. Sest võlg on raha väetis. /…/ MA TAHAN igavest tootearendust. Kavalat, seksikat, nõudlust ja sõltuvust tekitavat./…/ Ma tahan, et ühendus ei katkeks, et vool ei lõppeks, et turumajandusele ei leitaks alternatiivi ja kui see planeet siin otsa hakkab saama, siis avastatakse uus ning lennatakse sinna, pardal uued inimesed, vanad väärtushinnangud ja mina.

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (8)