Miks ei võiks identiteet olla üles ehitatud horisontaalsele jadaühendusele – ma olen see, teine, kolmas, neljas ja eestlane – selle asemel, et olla üles ehitatud rahvusele kui mingile kõikehõlmavale hierarhilisele superstruktuurile, millel on väga selged religiooni tunnused koos oma fanaatiliste preestritega?
Ühtepidi tahaks Mihkel Mutti kiita tema 14. septembri “Postimehes” avaldatud artikli “Hämaruse kaks kämmalt” eest, mida võib teatud määral tõlgendada vastusena minu eelmises kolumnis “Märkmeid aktuaalsetel teemadel” konservatiividele esitatud üleskutsele ennast otsustavalt distantseerida krüptofašistlikust ja varjamatult rassistlikust alt-right demagoogiast ning EKRE poliitilisest joonest, mis koos vasakäärmuslastega moodustavad Muti kujundit kasutades siis “hämaruse kaks kämmalt”. “Valgustatud konservatiivil” ei ole tema arvates võimalik langetada valikut paremäärmuslaste kasuks. Teistpidi ei võimalda tema käsitlus vasakpoolsusest ning esitatud väidete ja argumentide sisemine loogika, teksti läbiv kallutatus mitte kuidagi temaga nõustuda.
Mutt kirjutab: “Ühed süüdistavad osa eestlasi selles, et nood vihkavad kõike võõrast, olgu venelasi, homosid või põgenikke. Teised, vastupidi, hoiatavad hiiliva endaviha, oma rahva ja kultuuri eitamise eest. Kuna ma olen ka ise viimase eest hoiatanud, tahaksin nüüd täpsustada. See teema kipub mõnes sõnavõtus omandama jäiku apokalüptilisi mõõtmeid (rahvuskodu on hädaohus). /…/ Kahe suundumuse sümmeetria pole täielik ja mõned otsad lahtised. Need autorid, kes heidavad ette võõraviha, on üldiselt kidakeelsed väljendama oma suhtumist eesti rahvuslusse. Kui nad ka väidavad, et rahvus on konstruktsioon, ei saa ma suurt targemaks. Sest asi pole eeskätt nimes – olgu rahvus struktuur, tekst või armatuur –, vaid selles, kas nende meelest seda “konstruktsiooni” armastada on normaalne või mitte. Teiselt poolt mitte kõik, kes muretsevad, et eesti kultuuri ja eestluse kaitsmine on põlu alla sattumas, ei ava oma suhtumist näiteks homodesse või migrantidesse.”
Anders Härm
Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (8)
