See juhtub Armin Kõomägi romaani “Hea firma”48. peatükis, kui raamatu peategelane – ellu ärganud õudne elutu asi, “hea” firma – peab maha orgastilise monoloogi kapitalismi, raha ning majanduskasvu kiituseks:
“Ma tahan, et rahajanu muutuks geneetiliseks, et igast üsast väljuks väike kapitalistliku süsteemi osake, kes juba emapiimaga saab kaasa õiged tarbimisväärtused. See hoiab kogu süsteemi töös ning leiab õigustuse igale struktuurile. Ma tahan, et raha tuleks juurde, aga et võlgu tuleks juurde veel rohkem. Sest võlg on raha väetis. /…/ MA TAHAN igavest tootearendust. Kavalat, seksikat, nõudlust ja sõltuvust tekitavat./…/ Ma tahan, et ühendus ei katkeks, et vool ei lõppeks, et turumajandusele ei leitaks alternatiivi ja kui see planeet siin otsa hakkab saama, siis avastatakse uus ning lennatakse sinna, pardal uued inimesed, vanad väärtushinnangud ja mina.”