Pole midagi vähem seksikat kui säästmine. Seltskonnas ei maksa seda teemat mainidagi, algab naljade laviin umbes nagu oleksid vaene või kooner. Palju parema meelega räägitakse sellest, kuidas osteti uus iPhone, auto, sein täis uut telekat, mingist uuest öko- või käsitöö tootest, mida kusagil hipsterikohas tarbiti. Unustatakse ära, et jõukus pole see, mida me tarbime, vaid hoopis see, mis meil peale tarbimist alles jääb.
Miks me ikkagi eelistame kohest tarbimist, kohest rahuldust ja ei suuda kaugemale mõelda? Kohe tarbimine on mõnus, mugav. Esmapilgul palju lihtsamini seostatav eduga. Tajud selgemini enda tehtud töö vilju ja naudid neid. Säästmine seondub aga negatiivsega: teatud hüved ja naudingud tuleb edasi lükata, seltskonnas tundud vaese ja igavana. Inflatsioon sööb sääste ja investeerimine on riskantne. Esmapilgul nii ongi.