Peaaegu kõik me unistame mingil määral rahast ja jõukusest, kunagi pole seda küllalt. Teisest küljest on unistamine tühi ajaraisk, kui sel puudub tähtaeg. Kui ei hakatagi tegutsema, lükates unistusi aina edasi, kuni mingil hetkel vanemas eas asendub unistamine kahetsemisega. Nii pole mõtet rallit sõita.
Hea uudis on see, et tegelikult on jõukuse kasvatamine kättesaadav kõikidele ja seda protsessi annab ka suures osas automatiseerida, nii et lisaaega ja vaeva palju ei kulugi. Ma ei räägi siin mingisugustest püramiidkseemidest või järjest popimaks minevatest coinidest, vaid sadade miljonite inimeste peal korduvalt ennast ära tõestanud teekonnast: teenistuse tõstmine – säästmine – investeerimine. Töötab iga kord.
Mõtteviisi muutusest
Pikka aega on Eestis rahateemalises mõtlemises valitsenud nõukogude ajast pärandina saadud väärarusaamad: jõukus tuleb kellegi arvelt, rikkus on midagi kriminaalset või vähemalt pahelist, ilma ärastamiste või skeemitamisteta pole võimalik varandust kasvatada. Rahast rääkimine on tabu ja uhkustatakse pigem sellega, kes kiiremini ja rumalamalt enda teenistuse väärtust kaotavatele asjadele ära on kulutanud: ostetakse enda teenistuse kohta liiga kalleid autosid, tehnoloogiavidinaid, brändiriideid, kulutatakse väljas käies liiga palju. Õnneks see enesehävituslik suhtumine näitab juba muutumise märke rahateadlikuma noorema põlvkonna seas, aga väga pikk tee on veel käia.