Johanna Maria Mängel: lubage soovitada – seriaal "Stranger Things"

Umbes täpselt aasta tagasi rääkisime tööl kolleegiga hiljuti vaadatud sarjadest. Kui ta mainis, et “Stranger Things” on väga hea, suhtusin esialgu skeptiliselt. Ehkki sumin uuest ulme-, õudus-, ja draamasarjast veebis oli ka minuni jõudnud, jättis see mind külmaks, see žanr pole tegelikult kunagi väga minu teetass olnud. Asjaolu, et tegu on Netflixi originaaltoodanguga, mis viimasel ajal polnud mulle pettumust valmistanud (“Narcos”, “Orange Is The New Black”, “Master of None” jne), pani mindki lõpuks play-nuppu vajutama. Lisaks ei tahtnud jääda ilma millestki, millest sõbrad ümberringi räägivad.

Paar päeva ja terve hooaeg hiljem (millest esimene koosnes kaheksast peatükist) oli mul nii hea meel, et ma seda teinud olin ja proovingi nüüd Halloweeni eel ja sarja värske teise hooaja tuules, mis 27. oktoobril Netflixi üles läks, teidki sama tegema värvata. Põhjuseid, miks “Stranger Things” on kihvt jagub, aga midagi liiga palju paljastamata võin välja tuua järgmised momendid.

Õhustik

Sarja pealkiri on üsna iseenesestmõistetav ja kokkuvõtvalt on süžee järgmine: 1983. aastal kaob fiktiivses Hawkinsi väikelinnas poiss nimega Will Byers ning pärast seda hakkab linnakeses juhtuma imelikke asju, mis kõik viitavad linna lähedal tegutsevale Hawkins National Laboratoryle, kus viiakse läbi igasugu kummalisi eksperimente (mis võib olla ka viide Külma sõja aegsetele veidratele uuringutele), millega on seotud ka telekineetiliste võimetega tüdruk nimega Eleven. Kui Willi sõbrad (erakordselt lahe kamp noori tüüpe, kes on järgmise põhjuse teema) teda otsima hakkavad, satuvad nad kokku Eleveniga ja hakkavad koos muljetavaldavate eriefektide ja hästi kirjutatud stsenaariumi najal müsteeriumit lahendama.

Stranger Things on selle loojate, kaksikute Matt ja Ross Duffe’i armastusavaldus 80ndate kinokunstile. Sari olekski justkui tehtud ajal, milles toimub tegevustik, kuid tänapäevase kvaliteedi ja võimaluste kastmes. Vennad on muide ise sellel ajal sündinud ning nende eeskujudeks filmimaailmast on olnud Steven Spielberg, John Carpenter, Guillermo del Toro ja Stephen King, kuid vaatamata ilmselgetele mõjutustele pole “Stranger Things” ometi millegi koopia. Režissöörid-autorid on suutnud oma inspiratsiooniallikatele toetudes luua autentse ja nostalgilise atmosfääri. Ajahambast puretud muljega visuaali loomiseks lisati filmitud materjalile optiline efekt, mis saavutati 1980ndate filmilinte kasutades.

Sari on üheaegselt põnev, südantlõhestav, raskemeelne ja tumedalt naljakas ning kõik hirmutavad hetked on loodud pinge kerimise ja judinaid tekitava õhustiku, mitte ajuvaba jõhkruse või verepurskamise toel.

Koosseis

Nagu mainitud, on suur osa tegelastest varateismelised, keda mängivadki reaalelus samas vanuses näitlejad ning nende töö on tõestus sellest, et palgata 20ndates aastates inimesi põhikooliealisi mängima on väga mõttetu.

Ma arvan, et näitlejaid võibki pidada peamiseks põhjuseks, miks ma juba pärast esimesi minuteid konksu otsa jäin.

Finn Wolfhard, Gaten Matarazzo ja Caleb McLaughlin mängivad Willi sümpaatset autsideritest koosnevat täiuslikult ebatäiuslikku sõprade kampa, kellega liitub Millie Bobby Browni fantastiliselt näideldud Eleven ja see dünaamika, omavaheline keemia ja noorte näitlejate andekus jätsid minu kui 80ndate ulmest mitte vaimustunu totaalselt relvituks. Siin oleks “hästi mängivad, laste kohta,” mainida täiesti ebavajalik: hästi mängivad, punkt. Lisame siia veel ilmselt kõigi (Winona forever) 90ndate girl crushi, Winona Ryderi, kes kannab suurepäraselt kadunud Willi pisut ekstsentrilise ema rolli ja asi oli mulle maha müüdud.

Soundtrack

See võib nüüd natukne sohk olla, sest saaks ju vaielda, et muusika on osa õhustiku loomisest, aga ma leian, et “Stranger Thingsi” puhul võib soundtracki eraldi välja tuua küll. Muusikatundjatele on vast teada, et 80ndad olid nii heas kui halvas mõttes süntesaatorihelide hiilgeaeg ja seda kõla kasutatakse ka siin. Michael Stein ja Kyle Dixon USA analoogsündi sõbralikust ja õudukatest inspiratsiooni ammutavast elektroonikaansamblist Survive olid sarja originaalmuusika loojatena igati paslik valik.

Sarja intro, milles esinev logo on muideks konkreetne viide Stephen Kingi raamatupealkirjades kasutatud fondile, mille ajastutruuks loomiseks kasutati jällegi 80ndate analoogtehnoloogia abi, on täiuslik tooniseadja. Avaloo pulseerivalt ärev süntesaatori ja trummimasina tekitatud heli on sünge ja üpriski õnnestunud viide Jean-Michel Jarre-i, Fabio Frizzi, Tangerine Dreami ja muude selle aja filmimuusikute ja artistide loomingule, ning täiendab mõnusalt sarja üldist retrohõngu.

Rääkides retrost: sarja esimese hooaja soundtrack anti välja kassetil, mis kujutas VHS-linti ning üllatavalt ei mõjunud see kuidagi üleliia hipsterlikuna. Peale spetsiaalselt “Stranger Thingsi” jaoks loodud muusika kuuleb helikujunduses ka teisi 80ndate paremikku kuuluvaid artiste nagu New Order, The Clash ja Joy Division.

Kui ülalloetletud põhjused, uus hooaeg ja Halloween pole nüüd aken, mida sarja vaatamiseks kasutada, siis ma ei tea, mis on. Mina igaljuhul olen järgmised paar päeva sarjaga hõivatud.