Eesti muusikasõbrad teavad hästi Richard Bonat, ta on tänapäeva jazzmuusika parimaid basskitarriste, osav multiinstrumentalist, kes on oma helid kokku kogunud igast ilmakaarest ja laulab prantsuse, inglise ja duala keeles. Kõikjale, kus Bona esineb, jäävad südameisse soojad ja helged tunded. Suurepärase suhtlejana pole talle probleem muuta hall päev päikseliseks ning morn tuju heaks. Bona on Jazzkaare kontsertidel esinenud erinevate ansamblikoosseisudega neli korda, nüüd tuleb ta üksi, et mängida koos Estonian Dream Big Bandiga ning põhjalikumalt tutvuda Eesti jazzmuusikutega ja meie eluoluga.
Aafrika traditsioonid ja avastatud Pastorius
Kamerunis Minta külas sündinud Bona Pinder Yayumayalolo oli varasest east peale tegutsemishimuline ja musikaalne laps. Ta isa oli löökpillimängija, ema laulja ning lähemad sugulasedki olid muusikud. Kodus kuuldud vanemate ja vanavanemate laulud ning pillilood jäid talle kergelt meelde. Viieaastaselt käis Richard ema ja õdedega kirikus laulmas. Nähes, et poiss januneb muusika järele, ehitas vanaisa talle väikse balafoni – see Lääne-Aafrika riikide instrument kõlab ksülofoni sarnaselt ning on ehitatud puidust ja kõrvitsatest. Poiss prõmmis ja mängis seda mõnuga, kuni sirgudes avastas, et balafonil ei olegi kõiki noote võimalik kätte saada. Katse-eksituse meetodil meisterdas ta ise paraja pikkusega puuklotsid, et saada oktavi kõiki helisid mängida.
Lapsepõlves ja nooruses proovis ta mitmeid instrumente. Kuna pere polnud just rikas, meisterdas ta endale ise flöödi ja kitarri. 11-aastaselt läks Richard isaga Duala linna, kus õppis mängima erinevaid pille ning peagi oskas ta musitseerida kümnel instrumendil. 13-aastaselt pani Bona kokku esimese bändi, 14-aastaselt teenis juba professionaalse kitarristina elatist kohalikes tantsumuusikaorkestrites. Kameruni raadios mängiti tollal palju Kuuba muusikat ja Kuuba plaadid ujutasid üle Aafrika plaadipoed. Elumuutva kogemuse sai Richard Bona tänu jazzihuvilisele prantslasest hotelliomanikule, kes oli soetanud huvitava viiesaja plaadiga kogu. Bona võis tema klubis muusikat kuulata nii palju kui süda igatses, nõnda avardusid silma- ja kõrvaring ning edenesid oskused. Ühel päeval avastas Bona Jaco Pastoriuse 1976. aasta albumi “A Portrait of Tracy”. Sestpeale said Bona ja basskitarr lahutamatuteks ning ta jälgis huviga uue iidoli tegemisi.
Düsseldorf ja Pariis
Kui Richard Bona sai 22-aastaseks, otsustas ta minna Euroopasse muusikat õppima ning maandus kõigepealt Düsseldorfis. Veidi aja pärast sai ta koduks Pariis, kus jätkusid muusikaõpingud ja samal ajal mängis ta erinevates klubides ning esines selliste kuulsuste nagu Didier Lockwood, Manu Dibango, Salif Keita jt ansamblite koosseisus. Pariisis kohtus ta jämmisessioonil esimest korda ka world-jazzi ässa Joe Zawinuliga, kes andis Bonale telefoninumbri öeldes: “Kui tuled New Yorki, helista mulle.”
Zawinul ja Bona
Kui Bona 1995. aastal New Yorki jõudis, helistaski ta taksofonist Zawinulile, ja Joe hõikas kohe: “Tere Bona”, kuigi Richard polnud veel sõnakestki lausunud – arusaadav, sest kes teine võinuks veel taksofonist Zawinulile helistada.
Zawinuli Syndicate’i koosseisus mängis Bona aastatel 1996–1997 ja sai sealt hulga väärtuslikke kogemusi maailmamuusika kaasaegseks interpreteerimiseks. Bona soolosid võib kuulda ka ansambli albumitel “My People” ja “Stories of Danube” ning Joe Zawinuli plaadil “World Tour”, kus Bona laulab ja on ka paari loo autor. Zawinul, kelle Weather Reporti nimelises bändis Jaco Pastorius oli mänginud, tutvustas Bonale lähemalt ka Pastoriuse loomingut.
Harry Belafonte ja Bona
Esimestel New Yorgi aastatel elas Bona Harlemis odavas hotellis. Ühel päeval helistas talle Harry Belafonte (kellele oli Bona numbri andnud laulutekstide autor Jake Holmes) ja kutsus oma 43. tänaval asuvasse kontorisse. Kui muusik ootas kontori ukse taga, nägi ta väljumas Nelson Mandelat ja tardus otsekui soolasambaks – Bonal polnud siis aimu, kes on Harry Belafonte; ja laulja ei teadnud, kes on Bona. 1998. aastal sai temast Belafonte ansambli juht ja muusik oli 18 kuud Belafontega maailmaturneel. Laulja oli aktiivne inimõiguste eest võitleja ja tundis lähedalt ka Martin Luther Kingi. Võib arvata, et see tutvus laiendas Bona silmaringi.
Oma muusika on kuningas
Lõpetanud turnee Belafontega, otsustas Bona alustada iseseisvat muusikukarjääri, kutsudes kokku muusikutest mõttekaaslased. Esimese kontserdikava pühendas ta oma iidolile Jaco Pastoriusele. 1999. aastal avaldas Bona debüüt-sooloalbumi “Scenes from My Life”, mis oli inspireeritud Aafrika muusikast, ta laulab siin duala ja banwele keeles ning juba esimesel albumil teevad kaasa mitmed jazzitipud eesotsas Michael Breckeriga. Muide, plaadifirma Columbiaga aitas tal kontakti saavutada saksofoniäss Branford Marsalis. Kui enne albumi ilmumist võrreldi Bona virituoossust Jaco Pastoriusega, siis pärast albumi ilmumist nimetati teda ka Aafrika Stingiks – ilmselt kõrge hääle ja artistlikkuse tõttu.
Koostöö jazzitippudega
Kuigi Bonale on looduselt kaasa antud musikaalsus ja töökus, saavutas ta tehnilise meisterlikkuse ning vabaduse alles igal vabal minutil, kasvõi kümme tundi järjest harjutades. Tulemused olid suurepärased, mistõttu teda kutsusid mängima ja salvestama sellised meistrid nagu Bobby McFerrin, Mike Stern, Herbie Hancock, Michael ja Randy Brecker, Larry Coryell, Branford Marsalis, Pat Metheny jt. Muusikute nimesid, kellega bassist on koostööd teinud, saaks ilmselt kokku mitu lehekülge. Näiteks osaleb ta viiel Mike Sterni albumil, kolmel Joe Zawinuli albumil, kahel Pat Metheny albumil, aga ka lauljate Dianne Reeves’i, Chaka Khani, Bobby McFerrin jt albumitel ning mõistagi oli Bona oodatud staaride ansamblitesse ka maailma kontserdilavadel.
Methenyga turneel ja Grammy
Pat Methenyga on Bona salvestanud kaks heliplaati – 2002. aasta albumil “Speaking of Now” laulab Bona kolmes loos, mängib kitarri ja basskitarri. Metheny musitseerib ansamblis koos Richard Bona, Antonio Sánchezi, multiinstrumentalist Cuong Vu ja teistega. Album pälvib Grammy, milles on osalised kõik ansambli liikmed. Samal aastal on Richard Bona Pat Metheny ansambliga turneel. Metheny ansambli 2005. aasta albumil “The Way Up” osaleb Bona külalisena. Pat Metheny omakorda oli külalismuusik Bona teisel albumil “Reverence” (2001). Plaadil teeb kaasa mitmeid mainekaid külalismuusikuid, teiste seas ka Ameerikas elav Eesti fagotivirtuoos Martin Kuuskmann. Pat Metheny ansamblis esines Bona 2004. aastani. Kitarrist oli ja on Bona talendi austaja ning populariseerija.
Bona ja Jazzkaar
Richard Bonat nägin laval esimest korda 2001. aastal Cannes’is muusikamessil Midem esinemas koos John McLaughliniga Herbie Hancocki ansamblis. Kontserdiga tähistati Montreau festivali 35. aastapäeva ning kohal oli festivali asutaja ja direktor Claude Nobs. Kui publik oli saalist lahkunud, toodi lavale laud tordiga, mida said muusikud ja ka Eesti raadioajakirjanik maitsta. Ei mäleta, kas vahetasin Bonaga paar sõna, aga igatahes kutsusin ta esinema 2002. aasta Jazzkaarele, kus publiku vaimustus oli tohutu – üllatusmomendina põimis muusik lõunalauas Kuldse Notsu kõrtsis taustaks kõlanud Mati Nuude laulu fraase kontserdil Sakala keskuses oma improvisatsiooni. Bona tuli tagasi kutsuda 2003. aastal, juba oli tal kaasas uue albumi lugusid.
2011. aastal, mil Tallinn kandis Euroopa kultuuripealinna tiitlit, tuli Bona esinema oma kvartetiga, kaasas veel multikultuursem kava, mis ühendas jazzi, bluusi, Aafrika ning Aasia rütme ja meloodiaid. Bona on avatud meelega kunstnik, kes ammutab ainest mitmete maade muusikast ja eri stiilidest, talle meeldib avastada ning katsetada. Ja ta pole nurka visanud kitarri-, flöödi-, klahv- ja löökpillioskusi. 2014. aastal esines ta Jõulujazzil trioga koos Prantsusmaa särava kitarrivirtuoosi Sylvain Luci ja Kuuba tipptrummari Ernesto Simsoniga. Ka see kontsert oli tulvil energiat. Arvustaja Anu Baranin kirjutas: “Muusikutevaheline sünergia voolab hetkega publikusse, nakatab positiivsete emotsioonidega ning peegeldub omakorda lavalaudadele tagasi. Trio saab sellest ainult innustust ja pakub terve kontserdi vältel kuulajatele lisaks äärmiselt kvaliteetsele muusikaelamusele ka humoorikat vaatemängu.”
Plaadifirmadest priiks
Richard Bona on salvestanud mitmetele Prantsusmaa ja Ameerika plaadifirmadele ning loonud kümme sooloalbumit. Lisaks nimetatutele ilmus tantsuline “Munia” (2003), 2004. aastal võitis kuulajate südamed album “Toto Bona Lokua”, kus ta musitseerib prantsuse multiinstrumentalisti Gérald Toto ja Kongo laulja Lokua Kanzaga. Album on ka minu üks lemmikuid, kuid kahjuks andis koosseis harva kontserte, nii ei saanud neid lives kuulda. 2005. aastal ilmus Bona neljas sooloplaat “Tiki”, mis nomineeriti Grammy auhinnale kategoorias Best Contemporary World Music Album. Edasi tulid “Ten Shades of Blues” (2009), “Te Mesia” (2011) WDR Bigbandiga, “Bonafied” (2013) ja “Heritage” (2016).
Ja siis ühel hetkel otsustas Bona plaadifirmade teenetest loobuda, sest leidis, et artisti tasu võrreldes firma kasumiga on ebaõiglaselt madal. Selle asemel asutas ta jazziklubid Bonafied New Yorgis ja Pariisis. Klubid töötasid 2020. aastani, kuid koroona tõmbas tegevusele kriipsu peale. Siis otsustas Bona kolida Miamisse, kus koroonapiiranguid polnud, kontserte sai anda ning värske hooga keskendus ta loomingule ja uute oskuste omandamisele.
Viimastel aastatel on Bona tihti tuuritanud Kuuba virtuoospianisti Alfredo Rodrigueziga, nende ühine mentor ja protežee Quincy Jones soovitas muusikutel proovida duoformaati, mis õnnestus igati. Üha sagedamini on Bonat kutsutud esinema ka orkestritega nagu WDR Big Band, Metropole Orkest, Quincy Jones Allstars, Frankfurt Radio Big Band jt. Mitmed arranžeeringud pärinevad oma ala suurmeistri Vince Mendoza sulest. Ja nüüd kohtub Richard Bona Estonian Dream Big Bandiga. Kas meie dirigent-helilooja-multiinstrumentalist Siim Aimla lisab omalt poolt üllatuslugusid – seda saab kuulda juba Jõulujazzi kontserdil Alexela kontserdimajas 6. detsembril.
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.
