Eile kell 9:00 tegin POINT’i vahendusel FB Live ja andsin avalikkusele teada, et nüüd algab nädalaks minu elus nuputelefoni ajastu. Esimene impulss nutitelefon haarata ja Facebooki vaadata oli umbes 5 minutit pärast ülekande lõppu.
Ootasin produtsenti ja mõtlesin: “Huvitav kuidas mul läks, kuidas ma mõjusin, mitu vaatamist mu video juba on saanud, kas kõik mõtted said öeldud, kas saadakse ikkagi aru, et siin taga on suur probleem…” Hämmastav, kui palju me vajame välist tunnustust ja otsime väljastpoolt kinnitust pideva õnnestumise kohta. Ühtegi “like’i” ei olnud mul sellel hetkel toeks.
Eile oli mul kokku 7 tundi autosõitu mööda Eestimaad.
Endalegi ootamatult pidasin väga rahulikult vastu. Ei olnud veel võõrutusnähtudest värisevaid näppe, ei närinud pidevalt huult ja peas ei vasardanud mõtted: “Millal saaks juba Postimeest vaadata, millal saaks juba Postimeest vaadata!” Pigem õppisin mõtteid kontrollima suunatult: “Nii, nüüd on see vaba aeg. Vaata lihtsalt aknast vâlja. Näe puud on kollased, rohi veel kasvab…” Teemasid, millest sõidu jooksul rääkida oli vähem, aga vestlused olid sisukamad. Taustal aga oli tunda pidevat hirmu: “Äkki ma jään uudistest maha!?!” Eriti, mis puudutab viimast skandaali seoses eksmissiga. Tundus, et kuskil hullult toimub aga mina ei saa osa.
Tõesti, tõesti irooniline, ma tahan kupeldamisskandaalist osa saada!?
Aga inimene on ju kaval ja leiab endale ellujäämisstrateegia: kui keegi nägemisulatuses näppis nutitelefoni, siis ujusin kohe külje alla ja uurisin: “Oh, kuule, Sa seda videot oled näinud? Vaata! Trüki sisse see ja see aadress, näita mulle ka, mitu like‘i on….” Või siis: “Näita, mis pilt, mis uudist Sa loed, oo mingi äge video, räägi mulle ka…?” Uskumatu!
Huvi nutiseadme vastu on püsiv. Suutsin endale isegi ära põhjendada, et ma peaks täna võtma Ipadi kaasa, et GPS-i kasutada… Õnneks sain aru, et see ei ole tegelik vajadus, Eestis saab ilma GPS-ita väga hästi hakkama.
Kokkuvõtteks: Tavapärane kõrvalistmel skrollimine pakub valdavalt teemasid suvaliseks smalltalkiks. Õhtu lõpuks sain aru, et tegelikult pääsesin mööda suurest hulgast meediaprügist, millest täna hommikuks absoluutselt kahju pole. Olen põnevil ja valmis uueks päevaks. Olen valmis uuteks avastusteks, tunneteks, impulssideks ja sõltuvusnähtudeks.
Tõnis Niinemets
Tõnis Niinemets on vabakutseline näitleja, Kinoteatri liige, Stand-up teatri POINT esimene power-up koomik, kahe lapse isa. Kiire mõtleja ja lõputult kõrge energiatasemega artist, kellele läheb väga korda, mis saab ja kuidas saab edasi. Talle on oluline, et edasi läheks aina paremaks. Loe artikleid (23)
