Hilissügisel, sel külmal ja rõskel aastaajal, pole sageli tahtmist varjesse istuma minna. Sulelisi liigub vähe, pildistamiseks sobivat valgust jagub veel vähem. Toasoojas päev mööda saata tundub palju mõistlikum. Aga siis läheb mõte lindudele: ei saa nemad valida, on väljas ilma käes praegugi. Laadid taskutesse kostituseks head ja paremat ning oledki minekul.
Metsa ääres on paar salutihast juba sul vastas. Lendavad ligi; kui pakud, tulevad peopesalt päevalilleseemneid nokkima. Tutt-tihased pole nii julged, hoiavad pisut distantsi. Peagi on ka rasvatihased kohal, nendeta ei möödu ükski metsaskäik.
Varje juures laotad oma kosti laiali, lööd tillukese tehisloigu pinnal jääkirme puruks ning poed seinte vahele. Väljas käib linnuelu – söömine, suplemine, väikesed omavahelised naginad. Kaamera töötab omasoodu, sageli lihtsalt oled ja vaatad. Rähn toksib lähedal, pasknäär napsab kiiruga paar väljapandud tammetõru. Ootad mänsakut. Kelle krääksumine viimati kõrvu jäi. Teda aga ei tule. Ei lähe pikalt, kui kaamera valgusmõõdik hakkab niisuguseid numbreid näitama, et on selge: päev sai õhtule.
Kodus läheb võetud piltide läbivaatamine kähku. Poleks nagu midagi uut ega huvitavat. Siis aga jõuad kaadrini, kus suplusest märg tutt-tihane kui väike metsavaim loigu samblasel serval kügeleb. Pildis on midagi, mis kõigis teistes puudub. Jääd seda vaatama ja just nagu vaataks mets sindki läbi nende tillukeste silmade.
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud mitmeid pilte, mida näeb siit. Suuremat valikut tema linnufotodest näeb siit.