Selle pildi peal on kisa ja kära, hõikumisi ja huilgeid, palju naeru ja mürgeldamist. Pildistajaks minu isa Avo. Hetk sellest, kuidas toimub traditsiooniline vanaema tervitamine pärast pikemat-lühemat pausi.

“Lapsepõlvefoto” on Edasi rubriik, kus tuntud persoon jagab üht hetke oma lapsepõlvest ning mõtiskleb selle üle, mis on temas sellest ajast alles, mis muutunud. Millised olid tema unistused siis, kuidas need on täitunud ja millised seosed on neil tänase hetkega. Rubriiki toimetava Hedvig Hansoni sõnul loodab ta tuua lugejaile läbi nende lapsepõlvelugude inspiratsiooni ning usku iseendasse.

Kuigi rubriik on lapsepõlveteemaline ja mina sellel fotol juba paras kolakas, on sel kolakal lapsepõlv alles pooleli. See peaks olema minu 14. eluaasta lõpp. Siiski annab sassis pea juba aimu sellest, et oleks vaja hakata pikemas perspektiivis punkari moodi välja nägema. Või hevika. Hevi ja punk olid toona minu ettekujutuses midagi sarnast. Maal, vanaema-vanaisa juures aga võisin ennast tunda vabalt, seal võis hevikas käia ka dressides ja ruudulises pluusis. Aasta pärast oli lapsepõlv jäädavalt läbi, minu tagi kaalus 18 kilo, millest enamuse moodustas sinna riputet rauakola, ketid, ristid, koonused. Kui pimedas motikaga asfaldil külili kukkuda, siis olid eemalt vaadates nagu tulekera. Ütlesin isale, et mina jään elu lõpuni punkariks. Isa peitis naeru ja küsis: “Aga sa pidid ju hevikas olema?” Mina vastu: “Mis sa naerad, olen jah elu lõpuni selline!!!” Isa rahulikult: “Ei naera midagi, muidugi oled!”

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (123)