Mõned tunnid tagasi lõppes rahvusvahelise fotokonkursi European Wildlife Photographer Of The Year 2022 auhinnatseremoonia ja umbes 18 tuhande foto seast valis žürii välja ka kahe eestlase loodusfoto. Üks neist oli matkajuht ja Edasi kaasautor Romet Vaino ja teine Sven Zacek, palju õnne!
Kuidas sündis Romet Vaino rabafoto
On 2021. aasta juuli lõpp. Päevased temperatuurid kerkivad 30 kraadi lähedale ja öösitigi tuleb leppida vähemalt 20 soojakraadiga. Uurin ilmaprognoosi ja märkan, et mõne päeva pärast on oodata ebaharilikult jahedat ööd – päevase 30 pealt öise 13-14 kraadi peale. Tean, et rabas võib temperatuur veelgi madalamale langeda, kuid samas on laukavesi kuskil 25 ja 30 kraadi vahel. See tähendab ainult üht – ürgne aurukatel hakkab podisema ja päikesetõusuks on laukarohketes rabades sündinud udune muinasjutumaa.
Ühel ööl raba poole sõites ja põlde vaadates tajun, et kõik asjaolud klapivad ja siit võib sündida midagi ilusat. Kohale jõudes panen räätsad alla ja sukeldun udusse. Nähtavus on kõige rohkem 30-40 meetrit. Tunnike hiljem saadan drooni õhku ja mõtlen, et äkki on liiga udune ega näegi midagi. Ülevalt avaneb mulle tohutu uduvaip, millest ulatuvad välja vaid kõrgemate puudega saarekesed. Oma üllatuseks leian silmapiirilt ka loojuva täiskuu ja mõtlen, et kui vaid leiaks talle ka toetava esiplaani. Liuglen drooniga üle uduste väljade, otsides seda “õiget kohta” ja lõpuks ma selle leiangi. Veel ilusama kui oskasin unistada. Väikesed saarekesed üksteise järel reas kadumastihedasse uduvaipa. Neist esimene justkui hiiglaslike kombitsatega sirutumas vaataja poole. Taustal täiskuu violetsel taevavõlvil. Mida rohkemat oskakski tahta!?
Minu jaoks oli see 2021. aasta kõige erilisem jäädvustus ja seda suurem on rõõm nüüd näha, et see hetk on hinnatud rahvusvahelise žürii poolt vääriliseks seisma mägede ja vulkaanipursete ja kõige muu eksootilise kõrval.
