Möödunud nädalal juhtus mitu toredat sündmust. Üks neist oli MTÜ Slava Ukraini ja Postimehe algatatud kampaania “1000 kangelast lumes” uskumatult kiire õnnestumine.

Mina olin üks selle ettevõtmise organiseerijatest ja me olime esialgu üpris murelikud. Soovisime koguda 400 000 eurot, et annetada talvevormid tuhandele ukraina võitlejale, aga samal ajal räägiti kõikjal nn Ukraina väsimusest, kus inimeste igapäevased probleemid muutuvad tähtsamaks, kui sõda justkui “kuskil eemal”.

Oma mõtetes valmistusime vähemalt kuu aega kestvaks kampaaniaks, mil pidevalt tuleb inimestele meelde tuletada, miks Ukraina toetamine on tähtis. Tegelikkuses annetasid eestlased nii kiiresti, et esimese päeva lõpuks oli vajalik rahasumma koos. Veidi jahmunult suurendasime vormikomplektide hulka kahekordseks ja vaatasime, mis saab edasi.

Ka uus eesmärk täideti päevaga. Uskumatu. Vaatasime Postimehe laua taga üksteisele jahmunult otsa, sest olime eestlasi täielikult alahinnanud. Ometi otsustasime kampaania lõpetada, ehkki ainuüksi mulle saabus kümneid sõnumeid – inimesed soovisid lisaks vormi annetamisele veel erineval viisil Ukrainat aidata.

Mulle tundub, et see kampaania lõpetamise otsus vajab veidi selgitamist. Ja kõigepealt pean esinema vabandusega, sest ma ei ole jõudnud kõikidele nendele abisõnumitele vastata. Nüüd, mil see vabandus on edastatud, tuleb kõigepealt rääkida Ukraina abistamise ökosüsteemist kui tervikust. Kutsume seda nähtust abistamise ökonoomikaks.

Eesti Ukraina toetusorganisatsioonide tunnused

MTÜ Slava Ukraini on tegutsenud selle aasta märtsist alates. Mõned teised Eesti organisatsioonid, mis Ukrainat abistavad, on tegutsenud aga juba 2014. aastast saadik. Meid on palju ja enamalt jaolt on eesti abiorganisatsioonide tunnuseks see, et me läheme rindejoonele või otse abivajajate keskele, sest vahemehi kasutades on tõsine oht, et sõjatsooni korruptsioon võib abi kuhugi “vasakule” ära suunata.

Seega on meie esimeseks tunnuseks suhtlemine abi lõppkasutajaga. See annab meile võimaluse ka otsesemalt hinnata abi otstarbekust, sest tellimused tulevad samuti sellelt samalt sõdurilt rindejoonelt, kelle vajadusi me ise kohapeal näeme.

Kõige rohkem on seni olnud vaja maastureid, meditsiiniautosid, droone ja erinevat taktikalist varustust. Samal ajal on saanud selgeks, et sõda on nagu must auk, kuhu kaovad inimesed, raha ja tehnika.

Näiteks maasturite puhul on arvatud, et keskmise maasturi eluiga rindel on umbes kuus kuni seitse nädalat. Meditsiinitarvikute puhul on samuti selge, et haavatuid on palju. Tegemist on kuluvahendiga, mida tuleb pidevalt uuendada. Sama toimub ka Vene poolel. Küüniliselt öeldes sõltub sõja tulemus sellest, kas must auk neelab vastast kiiremini kui meid.

Tootmise defitsiit

Kui musta auguga on põhimõtteliselt kõik selge, siis tarnimise poolel ei ole samuti tegemist lõppematu küllusesarvega. Näiteks on Slava Ukraini ja Rotary klubi ühisprojektiga Ukrainasse jõudnud 84 erinevat meditsiiniautot ja maasturit. Kuna ka teised organisatsioonid on sinna viinud sarnaseid masinaid, jõuti juba sõja alguses selleni, et näiteks vanu kiirabiautosid ei olnud Eestist enam saada ja neid tuli hakata otsima Soomest ja seejärel ka mujalt Skandinaaviast.

Vanade maasturite otsijad on samal viisil tõdenud, et Eestis on neid nüüdseks tunduvalt vähem ja tegelikult ostetakse masinaid juba kaugemalt Euroopast. Kui meie hakkasime “1000 kangelase” vormikomplekti kokku panema, siis esimeseks piiranguks oli Ukraina maskeerimismustriga kanga kasutamine. Muidugi kannavad Ukraina sõdurid praegu kõikide teiste lääneriikide maskeerimismustreid, aga oma vormi kandmine on uhkuse küsimus.

Paraku selgus, et talv tuli nii ootamatult, et kogu Ukrainas on Ukraina mustriga riidekangas muutunud defitsiidiks. Niisamuti valmistavad sisuliselt kõik Ukraina õmblusettevõtted praegu vormiriideid armee jaoks.

Kui meie tahtsime eesliini üksustele teha midagi veidi kvaliteetsemat, siis õige pea seletati, et lihtviisil ei jagu tootmisvõimsust. Majandusinimesed ütlevad, et viige tootmine sõbralikule välismaale, aga see tähendaks esimese asjana tootmise hinna tõusu, sest nii odavalt õmmelda, kui Ukrainas, ei ole mujal Euroopa Liidus võimalik. Nii öeldigi, et kui me soovime rohkem samu komplekte, siis peame ootama järjekorras ilmselt jaanuarini, mil nende tootmise lisavõimsused käivituvad.

Kui need probleemid olid seotud meist sõltumatute suure maailma tootmisprobleemidega, siis lisaks avastasin, et klassikalise projektijuhtimise mõttes olime teinud veel ühe vea.

Nimelt olime vormikomplekti hinna arvestanud ainult soetusväärtusega, aga samal ajal olime annetajatele andnud lubaduse need vormid ka konkreetsetele üksustele kohale viia. See tähendab, et minimaalselt lisandub autode kütus, maksta tuleb laopinna eest ja lõpuks tuleb maksta ka inimestele. Jah, inimestele. Õnneks oli Slava Ukrainil väike varu varasemast ajast ja me ei jää praegu hätta. Aga teoreetiliselt on probleem olemas kõikide järgnevate projektide jaoks.

Kui abistajad ennast ribadeks tõmbavad, siis ei ole kogu abioperatsioon jätkusuutlik. Sõites koos Ukraina vabatahtlikega mööda nende regulaarseid marsruute, nägin väga hästi, et see võtab päevi ja iga juhuslik inimene seda teha ei saa.

Aga jääb küsimus, kuidas vabatahtlikud inimesed oma igapäevased kulud maksavad. Kui sa kulutad 70 protsenti oma tööajast vabatahtlikule abitööle, kuidas sa maksad korteri üüri? Mõnedel on lapsed. Üheaegselt rinde toetamisega peavad nad ometi toitma ja katma ka oma lapsi.

Kõige tüüpilisemalt teevad vabatahtlikud lühikesi tööotsi, et jõuda veel päristööle, mille eest raha makstakse. Kuid samal ajal on vabatahtlike tööd koordineerivaid ametikohti, kus inimene peab olema 24/7 kättesaadav. Rindelt tulevad tellimused ju ei eelda, et me teeme vahepeal pause.

Tavaliselt tähendab see suuremates fondides, et mingi protsent annetustest kulutatakse halduskuludeks. See katab transporti, side, vajadusel lao- või kontori üüri ja mingi minimaalse palga. Kuid niipea, kui sa avalikult ütled, et kulutad näiteks viis protsenti annetustest oma halduskuludeks, tõstatub õigustatud küsimus avalikust aruandlusest.

Igal annetajal on õigus teada, kuidas iga tema annetatud eurot on kasutatud, sest usaldamatuse tekkimisel ta järgmine kord enam sama organisatsiooni ei toeta. Järelikult peab abiorganisatsioon tegelema ka omaenese läbipaistvuse kommunikatsiooniga. See tähendab, et mingi osa vabatahtliku töö tegijatest kaotab privaatsuses.

Peamine lüli

Ja lõpuks jõuame ringiga annetusökonoomika peamise lülini ehk annetajateni. Kui keegi minult küsib, kuidas Ukrainat toetada, siis jätkusuutlikkuse mõttes oleks minu esimene soovitus järgmine: peaasi, et te ise nälga ja külma kätte ei jääks. Teie töökoht või äri olgu kõige tähtsamad. Igaüks teist on ainult siis võimeline Ukrainat toetama, kui teie ja teie lähedased on söönud ja soojas. Teie hakkamasaamine on Ukraina toetamise eelduseks, sest reaalsus on see, et Ukrainal on kõige rohkem vaja raha. Inimesi neil esialgu jagub.

Eesti tervikuna on võimeline ainult siis Ukrainat toetama, kui me riigina suudame vältida ebastabiilsust ja kaost. Euroopa on ainult siis võimeline Ukrainat toetama, kui liidus tervikuna suudetakse olla ühel meelel ja Euroopa Liit püsib koos. Iga element selles loos on kui üks tellis müüri, mida me laome Ukraina toetuseks.

Aga vastu te peate pidama, sest veel enne talve teeme veel ühe ühise jõupingutuse selle nimel, et Ukraina vastu peaks. Mulle on antud üks tellimus, mis peaks kasvõi korraks naeratuse näole tooma. Aga sellest juba järgmine kord.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.