Silvia Pärmann heidab pilgu Tallinnale raudteerööbastelt: näeme, kuidas linnapilt muutus tundmatuseni just raudtee tulekuga. Tekkisid silmapaistvad hooned ja terved kvartalid. Areng pole mõistagi seiskunud.
Pisut enam kui 150 aastat tagasi, kui raudtee Tallinna jõudis, kerkisid lisaks Balti jaamale endale ka sealt alanud 13 harutee lõppu mitmed silmapaistvad hooned, mis linnapilti tundmatuseni muutsid. Pakkides täna kohvrid lahti näiteks Hektori konteinerhotellis, käies Balti Manufaktuuris disainisündmustel, Rotermanni kvartalis kohvikus või kohtumisel Lutheri kvartalis, ei mõtle me autoga ummikus istudes tõenäoliselt kordagi sellele, et kunagi sai sinna Balti jaamast otse mööda raudteed kihutada – kui juhtusite muidugi mõnes neist tehastest või depoodest töötama. Open House Tallinna ajal (15.–16. oktoobril) saab neis 19. sajandi lõpus ja 20. alguses rajatud kvartalites aga tutvuda sealse uue ja nõgisest raudtee- ning tööstusmaailmast täiesti erineva eluga. Piinlik toonastel arhitektidel – kelle hulgast leiab sellised suurkujud nagu Rudolf Otto von Knüpffer, Aleksei Bubõr, Nikolai Vassiljev – täna hoonete uut ilmet nähes kohe kindlasti ei oleks.