Ma olen üldiselt praeguse valitsusega pigem rahul, aga Kaja Kallase “erakorraline pöördumine” jätkas seda tähtsate pöördumiste inflatsiooni, mida lähiminevikus viljeles ka Jüri Ratas koroonakriisi alguses.
Kui me loeme sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses vastukajasid, siis ei saanud keegi täpselt aru, milles seisnes peaministri peamine sõnum. Ühest küljest võis aru saada, et ta püüdis inimesi rahustada ja teisest küljest justkui osutada, et tuleb elektrikatkestuseks valmis olla. See peegeldas skisofreeniat, mida ma ka ise kogesin Riigikantseleis töötades. Ühest küljest oli ilmne, et kodanikud võiksid hädaolukordadeks igaks juhuks valmistuda kasvõi profülaktiliselt, ja teisest küljest kardeti riigiametites pidevalt kriitikat, et valitsus tekitab ohtudest rääkimisega paanikat. Seega püüdis kommunikatsioon pidevalt edastada üheaegselt kahte vastandlikku sõnumit. Ukraina on meile siingi appi tulnud, sest sõda on loonud fooni, kus inimesed on ise ka hakanud uskuma, et võib-olla võiks ootamatusteks valmis olla. Riik ei peagi enam “asjatult paanikat külvama”.
