Esimeses loos “Jõukas Eesti” kirjutasin üldiselt jõukuse ja netoväärtuse järjest kiireneva kasvu saavutamisest, seekord on aeg veidi rohkem süvitsi minna. Teenistuse tõstmine on kindlaim ja kiireim tee jõukuseni. Enda erialaste oskuste arendamiseks ei ole kunagi hilja ja järjest kiiremini muutuvas maailmas on see ka tihti konkurentsis püsimiseks paratamatu eeltingimus. Ilma arenguta algab õige pea taandareng, eilsed oskused homme enam ei aita. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, pole olnud paremat aega enda oskusi ja ühes sellega ka teenistust tõsta.
Avalikus arutelus hariduse ja õppimise teemadel räägitakse üldiselt ülikooli või ametikooli lõpetamisest ja siis tööandja juures reaalsete oskuste omandamisest. Baasoskused käes, saavutatakse mõne aastaga oma valdkonna keskmine sissetulek. Üldsõnaliselt räägitakse ka elukestvast õppest, aga seda pigem varem puudulikuks jäänud haridustee jätkamise, konkurentsis püsimise või mõne vana vähe väärtust lisava ettevõtte sulgumise järel ümberõppe kontekstis. Tööandja sunnil ja kuludega käiakse korra-kaks aastas koolitusel ning sellega tihti areng ka piirdub.