Kultuurikriitika puhul on oluline silmas pidada, et see ei tähenda kriitikat negatiivses mõttes: see ei ole teose kritiseerimine, vaid lahkamine ja uurimine teatavast teoreetilisest ettevalmistusest, mõttevoolu(de)st ja tavapärasest suuremast ja sügavamast kogemusest lähtuvalt. Selles kirjutises käsitlen kultuuri kunstide valdkonnana, jättes kõrvale kultuuri määratluse ühiskonnale ja kogukonnale omaste õpitud käitumisharjumuste ja praktikatega alates viisakusreeglitest lõpetades toiduga. Juttu tuleb kultuurikriitikast kui kunstiteoste analüüsist ja mõtestamisest – dialoogist kunstiga.

Kriitik loob pinnase dialoogiks

Kultuurisemiootikas nähakse kultuuri tõlgendamist vajava nähtusena: oluline on teoste tõlgendamine eesmärgiga arutleda kultuuris toimuva üle, säilitada jälg teostest ka tulevastele põlvedele. Kriitik on seega inimene, kes loob pinnase dialoogiks – arvustuste ja artiklite kaudu toimub kultuuris loodu mõtestamine ja tähendusloome protsessi avamine. Kriitikatekst või arvustus hoogustab teose üle arutlemist, lisades ühe võimaliku vaatepunkti teose tõlgendamisse ja selle positsioneerimisse kultuurimaastikul.

Viimasel ajal on kultuuriväljaannetes tõusetunud kriitika kvaliteedi küsimus, näiteks on Sirbis arutletud filmikriitika üle. Kvaliteetne kriitika annab tagasisidet autorile, kuid peab alati silmas vaatajat-lugejat. Hea kriitika ei anna teosest täit ülevaadet, vaid püüab pigem analüüsida selle toimemehhanisme ja taotlusi, vahel paigutada seda ka kultuuriväljale või anda žanrilist määratlust.

Kriitika võiks välja tuua selle, mis on konkreetses teoses erilist: milliste võtete või sisuga see lööb.

Oluline on ka silmas pidada, millisesse väljaandesse ja millisele sihtrühmale on tekst mõeldud: on selge, et päevalehe tarbeks loodud lühiarvustuse laad võib ja peabki olema subjektiivsem ja ladusam kui erialasesse väljaandesse mõeldud teoreetilis-analüütilisema kriitika oma. Seega iseloomustab head kriitikavälja mitmekesiste ja mitut tüüpi kirjutiste ja autorite kooseksisteerimine.

Kriitik kui tõlkija, vahendaja ja avarama tähendusvälja looja

Kultuurikriitik on ühelt poolt tõlkija, vahendaja: kunstiteos on kui dialoogipartner ning kriitik väljendab ja kirjeldab oma subjektiivset suhtluskogemust teosega lugejale või teisele vaatajale-kuulajale. Arvustus võib tuua teose inimestele lähemale, vaadeldes seda otsekui luubi all, tuues nähtavale detaile või seoseid, mis esmapilgul varjatuks jäävad.

Kirjanduskriitik ja -uurija Aare Pilv on rääkinud muude tüüpide kõrval nn kaasaloovast kriitikast kui kriitikavormist, mispuhul autor, tõukudes teosest, hakkab laiendama selle tähendusvälja, lisades sellele omaenda vaatepunkti, tuues sisse konteksti ja liikudes teose pinnast avaramale käsitlusele. Kriitik astub teosega dialoogi, esitades lisaks tavapärasele kirjeldusele ja analüüsile ka oma isiklikke seisukohti ja teemapüstitusi. Teksti kaudu laieneb algseks materjaliks oleva teose väli, selle mõtteruum ning hakkavad kujunema uued seosed.

USA filmikriitik A. O. Scott kirjutab oma kultuurikriitikast, kunstist ja esteetikast rääkivas teoses „Better living through criticism“ (Penguin Press, 2016), et juba iga kunstiteos ise on kriitiline, kuna see läheneb ühiskonnale, kultuurile, mingile küsimusele või teemale teatud positsioonilt ning kaasab hinnangud, konteksti ja refleksiooni. Niisamuti on kriitikatekstiga: kultuurikriitika edendab nii ka üldist kriitilist, st analüütilist-analüüsivat mõtlemist ümbritsevast, olgu selleks keskkond, inimühiskond või kultuur kui kunstide valdkond.

Tähele tuleb panna, et kriitika on alati subjektiivne.

See lähtub konkreetse autori vaatamis- ja lugemiskogemusest, kultuurimälust, kohalikust ühiskondlikust ja kultuurilisest kontekstist ning lõppeks – ka maitseeelistustest. Toetudes filosoofia suurkujule Kantile, väidab Scott, et kriitika põhinebki suuresti maitsel ja sealsed argumendi on peamiselt esteetilist laadi. Lihtsam on kontakti saada teostega, mis on meeldivad, mis on sinu maitse järele ja vastavad sinu tõekspidamistele.

Teine äärmus on lausa vastandlike teoste lahkamine – näiteks on idealistlike vaadetega inimesel võib-olla huvitav ja väljakutset pakkuv suhestuda pessimistlik-nihilistlike töödega. Erinevusest kriitiku kui lugeja/vaataja ja teose vahel võib sündida rikastav ja huvitav dialoog.

Kultuurikriitik võib aidata lugejal ka orienteeruda tänapäeva ääretus kultuurivõrgustikus, kus teoseid ja sündmusi on nii ohtralt, et raske valikuid langetada.

Ajal, mil suur rõhk läheb PR- ja turundustööle, on üha suurem roll sisulistel valikutel ja soovitustel, mis juhataks vaataja teda kõnetava filmi või näituseni, või lugeja teda puudutava või koguni – raputava – raamatuni. Seega teenib kriitika ka valiku langetamise ja „oma“ väljasõelumise abimehe rolli.

Kultuurikriitikavälja võib näha teisesena, see asetub esmase ehk kunstiteose tasandi peale, saades sellest materjali ja ainest. Kultuurikriitikat ilma teosteta ei eksisteeri, kui, siis üldistavaid – kogu kultuuri tendentse läbivalgustavaid kirjutisi. Kriitik võiks ideaalis olla laia silmaringiga, suure vaatamis-, kuulamis- ja lugemiskogemusega, sõnaosav, empaatiline (tabamaks teose algimpulssi ja autori taotlust), (emotsionaalselt) intelligentne ja omama teatavat teoreetilist pagasit vastava valdkonna analüüsiks. Mitte üliinimene, aga ülitähelepanelik, mõtteerk ja uudishimulik inimene. Nii laieneb kriitikatekst teose analüüsist ka suurema üldistuseni, mil on ehk võime kõnetada ühiskondlikke ja kunstilisi suundumusi või probleeme.