“Margus võttis ise endalt elu pärast väga sügavat depressiooni,” tunnistas õde Karin Anu Välbale. “See tuli tegelikult ikkagi väga suure šokina, kuigi me olime sellest kõigest väga palju rääkinud. Tema sõbrad teadsid seda olukorda, teadis pere – kõik proovisid teda aidata. Aga ilmselt see sisemine äng ja valu oli tema sees ikkagi nii suur, et seda teed ta lõpuks läks.”

Õe sõnul ei olnud tegemist Marguse esimese suure masendusega. “Ta oli sellises seisus ka poolteist aastat tagasi pikka aega.” Vend ütles alati, et püüab siiski oma lähedaste nimel vastu pidada. “Ta teadis, et tal on olnud ka väga ilusaid ja imelisi aegu, kus ta on tundnud ennast suurepäraselt ja võimsalt ning suuri ja toredaid asju teinud.”

Karin tõdes, et jutuajamistes vennaga tuli vahel teemaks ka suitsiid, kuid Margus kinnitas alati, et nii kaugele ta ei lähe ja seda viimast sammu ei astu. Mis põhjustab aga nii sügavat musta auku, kus kaob viimane lootusekiir, seda kirjaniku lähedased konkreetselt öelda ei oska.

Otsis aktiivselt abi

Margus Karu proovis leida depressiooni vastu abi ka arstidelt ning tal oli kindel tugi oma lähedastelt.

Jim Ashilevi kinnitusel oli Marguse ümber alati inimesi, keda ta ise oma soojusega ligi tõmbas. “Tema jaoks ei olnud mingeid tabu- või häbiteemasid, nii et me saime asjadest rääkida päris otse,” sõnas Ashilevi. Sõbra arvates võib depressiooni puhul saatuslikuks saada ajastus, kuna oluline on see, et õige abi saabuks õigel ajal. Tema sõnul peetakse depressiooni tänapäeval endiselt omamoodi stigmatiseeritud haiguseks, mingisuguseks meeleoluhäireks ning kiputakse alahindama, kui tõsine võib see tegelikult olla.

“See on tõepoolest haigus, mitte paha tuju,” tõdes Ashilevi. “Ma arvan, et me peame radikaalse muutuse tegema ühiskonnas üleüldse selles, mismoodi me suhtume depressiooni. Ja kuidas me suhtume sellesse, et enesetappude läbi hukkub Eestis tänasel päeval rohkem inimesi kui autoõnnestustes. See on ränk statistika tegelikult.”

Kuna Margus Karu otsis tegelikult aktiivselt abi ja rääkis oma haigusest lähedastega palju, tunnevad nii Karin kui ka Jim, et elu lõpetamine ei olnud tegelikult see, mida ta tahtis. “See ei olnud see, mille poole ta sihtis, kuna tegelikult tal oli ju nii palju muud, mille nimel olla ja elada,” sõnas Ashilevi.

Ühiskond peab muutuma

Jim ja Karin tunnistasid mõlemad, et on ka ise elus depressiooni kogenud.

“Ma jällegi sooviksin, et ühiskond liiguks sinnapoole, et näiteks teraapias käimine oleks normaalsus, mitte mingisugune hädaabinõu,” rääkis Jim. “Mulle isiklikult tundub, et meil on mingi niisugune nõukaaegne taak, et kuskil on mingisugune hullumaja, kus on hullud. Seal nad siis tegelevad oma luulude ja asjadega.” Jimi sõnul ei julge inimesed ka tööl öelda, et käivad teraapias või ei usu ka ise, et depressioon on piisav põhjus töölt kõrvale jäämiseks. “Me peame sellest kõigest rääkima ja peame liikuma tervema ühiskonna poole, sest ilmselgelt me ei ole praegu heas kohas.”