Globaalsed eestlased on Rainer Sternfeldi juhitud veebisaade Memokraadis eesmärgiga luua mälupilt Eesti mõtlejatest üle maailma. Podcasti seekordne külaline on arabist Peeter Raudsik, kes on teinud reportaaže nii ERRile kui Postimehele; andnud araabia keele ja kultuuri kursuseid Tartu Ülikoolis ning tõlkinud eesti keelde araabiakeelseid luuletusi. Ta on sündmusi kohapeal vaadelnud nii süürlaste põgenike laagrites kui ka Tahriri väljakul araabia kevade päevil. Võib öelda, et tema fookuses ongi araabia kevade järgne periood ning sealsetes ühiskondades aset leidnud sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud muutused. Et seda vastuolulise ning kireva ajalooga lugu mõista, sellest saates räägitaksegi.

Lihulast pärit Peeter omandas magistrikraadi rahvusvaheliste suhete alal Katari Doha instituudis, mille käigus uuris Iraagi, Kurdistani ning Euroopa Liidu vahelist suhtlust. Oma mõttekäike on ta kirjeldanud mitmetes artiklites nii Diplomaatias kui Sirbis. Selles saates väljendab Peeter Raudsik oma isiklikke seisukohti.

Mõtteid vestlusest:

• „Olin Marokos kuu aega, poolteist kuud riigipöördeaegses Egiptuses. /…/ See kohapealne olukord oli Araabia kevade järgselt niivõrd politiseeritud – kõik su vestlused, kogu see kogemus oli paratamatult seotud kogu selle poliitilise olukorraga. See tuli siis paratamatult kaasa koos keeleõppega ja nii see huvi tekkis ja süvenes. Mida rohkem erinevates riikides ringi käia, tegelikult on näha, et need probleemid ja küsimused, millele vastuseid otsitakse, on igal pool väga erinevad. See on selline labürint või soo. Sa hakkad äärest minema, vaatad, et väga jalg sisse ei vaju, aga siis, kui sa oled juba paar sammu teinud, siis sa oled põlvini sees ja ega sa sealt naljalt välja ei saa.“
• „Kõik need konfliktid on paratamatult varjutanud kõik muu, mis araabia maailmas toimub. Kõik see uus nö. araabia kultuur, mis on tekkinud Pärsia lahe ääres, olgu selleks siis Katar või Araabia Ühendemiraadid, Dubai, kõik need suurlinnad, mis praegu püüavad leida seda balanssi globaliseerumise-traditsioonide, islami-sekulaarsuse ja kõige selle vahel. Väga-väga unikaalsed kogemused ja väga unikaalsed ideed sünnivad seal, mis avalduvad muusikas, kunstis. Ja meie siin väga ei kuule sellest.“
• „EL-i ei nähta (araabia maades toim.) väga sellise suure jõuna, kes suudaks lõpetada konflikte või isegi neid alustada. Ehk siis, kui me võtame Pärsia lahe piirkonna, siis seal vaadatakse Ameerika suunas, nüüd vaadatakse natuke ka Venemaa suunas, võibolla veel kaugemale, Hiina poole jne, aga Euroopa Liidu riike tegelikult enam sellise suure jõuna ei nähta, ehk siis on tekkinud väga selge nihe ameeriklaste suunas. /…/ Euroopat ei nähta enam otsustava jõuna, samas nende konfliktide valguses oodatakse, et seda oleks justkui vaja või et see oleks see, millest saaks siis kasu lõigata. Pehme jõud, mida Euroopa Liit püüab välisriikidesse kuidagi projekteerida, ei ole esimene asi, mille peale loodetakse või mõeldakse.“
• „Kuna see autokraatia paljudes riikides, eriti Pärsia lahe ääres on ikkagi jäänud püsima, siis nad on õppinud väga hästi tehnoloogiat piirama, seda tsenseerima. Kui me räägime, et tehnoloogia kasvatab sõnavabadust, suurendab võimalust vahetada ideid, mõtteid jne, siis tegelikult me näeme Saudi, Katari, Emiraatide, kindlasti Jordaania, Egiptuse puhul kasvavat seda, et töötatakse väga vastu sellele, tsenseeritakse, külvatakse hirmu läbi nende samade vahendite. Ja see loomulikult tekitab palju küsimusi. Väga lihtsalt küsides, kas me järgmist araabia kevadet oskame ära tunda Twitteris? Ma arvan, et enam ei oska, kuna see tsensuuri hulk ja enesetsensuuri hulk on kasvanud võrreldamatult suureks.“
• „Üks selline põnev asi, mille peale ma olen mõelnud, kui mõelda Eesti kontekstis või Eesti jaoks, millest Eesti riigina saaks võita, oleks see, et leida üles need meie partnerid või meie kaaslased araabia maailmas. /…/ Millele ma tahaks keskenduda, oleks leida üles see ühisosa nende araabia riikidega, kellega meil võiks olla ühisosa. Need peaks olema väikeriigid, mereriigid, kellel on suured naabrid, kellega nad on vahepeal konfliktis, kellega nad peavad tegelema pidevalt, kelle mõjuväljas nad mingil määral pidevalt on.“

Ma tahan soovida otsustuskindlust, vähem kõhklusi ja seda siis tervele riigile. Mitte ainult, et meie inimesed siin võtavad riske, proovivad, katsetavad ja võibolla kukuvad läbi. Tegelikult tuleb ka riigina olla valmis seda sama tegema, ilma et peaks üleliia tundma muret.