Kohalike valimiste kandidaadid on oma valimishüüatused plakatile pannud ja kiirpilk paneb haigutama, vaimuvälkusid neist vastu ei sähvi. Valijatele lubatakse ikka tegutsemist ja jõudu, mõtlemisele ei panusta eriti keegi. Сила есть, ума не надо, nagu venelased ütlevad: kui jõudu on, pole mõistust vajagi.

Jõu poole on „Isamaaline jõud“, „Tugev Eesti“ ja „Anname tuld“, tegemist teevad „Õige pööre“ ja „Meie teeme“. Lisanduvad Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn ning Rohelised, kellest esimene julgeb öelda ja teha, keskendudes tulevikule, viimased aga rahmeldavad lubadusi räppides ringi.

Keskerakonna valimisreklaamid on olnud läbi aegade enesekindlad ja läbimõeldud

Varasemalt on napsatud selleks raha valijatelt, loodetavasti on seekord teisiti. Lubadus on igatahes veenev – tegemist on tegijate erakonnaga. „Teised lubavad, MEIE TEEME“, ka suur-väiketähtede kasutus on hea, väike torge konkurentide suunas ja suurelt endast. Riigikogu valimistel lubati, et „Teeme teisiti“ ja eelmistel kohalikel valimistel, et „Töötab“, sel korral siis teisiti ei tehta, aga tegemine kindlasti töötab. Ainus oht on, et valija jaoks ollakse liiga kindla peale väljas ja liiga ümarad – intriige pakub ju seekord hoopis Savisaare valimisliit.

Sotside „Õige pööre“ on kummaline lubadus

Nii „Õige“ kui ka „Pööre“ on iseenesest aktiivse laenguga sõnad, aga ennekõike on ju sotsid plakatitel väljas oma valitsuskoalitsiooni kuuluvate riigikogulastega, et mitte öelda peibutuspartidega. Kuhu nemad siis õigupoolest pöörama hakkavad? Viimastel kohalikel valmistel kutsuti aktiivselt kaasa „Tule meiega! Täna Türi (või mõni teine koht), homme Toompea.“ Riigikogu valimistel saadi hääli plakatiga „Inimeste eest!“ Mida siis nüüd pööratakse? Samahästi oleks võinud Anvelti näo taha panna „Ilus ilm“ või Mikserit iseloomustada hüüatusega „Aus kaubandus“.

IRLi väga hea keelemäng on „Aeg uueks linnapeaks“

Linnapeakandidaadi nimi on saanud mänguliselt ja sisuliselt ära kasutatud. „Isamaaline jõud“ meenutab paraku anekdooti, kus pohmellis vares püüab Ameerika passikontrollist läbi saada, väites, et tema pilt ongi ameeriklaste passikaanel. Kahanenud toetus ei näita jõudu, erilisi musklimehi ei ole ning Res Publica haru on lasknud isamaalisust hoopis veidra külje pealt paista. Viimatine „Ajame Eesti asja!“ ja riigikogu valimiste “Parem haridus, parem töö, parem palk” olid isegi jõulisemad.

Reformi „Tugev Eesti“ ei luba muutusi

Ehkki üle Eesti on loodud kohalikke lubadusi (Tugev Tartu, Tugev meeskond-naiskond jne). Võib ju öelda, et Tallinn on ka praegu tugev, lihtsalt Kesktugev, lubatakse Reformitugevat. What’s the difference? Ja no kuulge – Reform lubab oma kodulehel, et „Värvime Eesti kollaseks! 9.septembril üle Eesti.“ See pidavat olema heade ideede tutvustamise päev, aga nii mõnelgi vanemal inimesel meenub nõukogude armee, kus lund valgeks värviti. Kui oli kasutuses liiga kollaseks muutunud. Vähemalt jään uskuma, et Reform on enesekindlalt tugev, IRLi jõud on selle kõrval kahvatu kekkamine. Viimati ütles Reform, et „Uhke Eesti üle!“ ja riigikogu jaoks koguti hääli hüüatusega „Kindlalt edasi!“ Kui riigivõim on käest läinud, enam uhked ei olda ja kindlalt edasi ei liiguta, tugevad ollakse endiselt. Vähemalt on nad võimelised päevaga Eesti kollaseks värvima.

EKRE pöördub sotside ja isiklikult Ossinovski poole sõnadega „Anname tuld!“

Tõenäoliselt sotsiaalminister rõõmustab, sest on ju temagi suitsumees. Helmed ja hulk noori tuleandjaid lubavad tuld, aga mis tulemus sellest peaks sündima? „Kõrvetame korruptante“ või „Anname hagu“ oleksid paremad, praegu jääb pigem selline „vannume tuld ja tõrva“, aga midagi sellest ei muutu. Riigikogu valimiskünnis ületati hüüatusega „On aeg!“, seekord ei tasu tõesti aega puutuda, tehtaks teene IRLile.

Savisaare „Julgen öelda, julgen teha“ Valimisliit panustab Savisaarele ja vahet pole, mida ta ütleb

Ta on lihtsalt Savisaar. Muidugi võiks nokkida, et ütlemise ja tegemise pärast tulebki nüüd kohtu uksi kulutada, aga Savisaare valijate jaoks vahet pole. Lubadus ühendab jõu ja tegemise, igati sobiv nii ekrelaste kui savisaarlaste valijatele, kellest paljud kurdavad liigse poliitkorrektsuse ja vaba sõna pärssimise pärast.

Tegusa Tallinna lubadus „Keskendume tulevikule, mitte minevikule. Edasi viib koostöö“

See kõlab nagu spordiklubi slogan, kus on tahetud, et iga loll aru saaks – milleks muidu see „mitte minevikule“ osa. Või oleks pidanud lisama „mitte minevikule ega olevikule“. Olen kunagi elanud ühiskonnas, kus liiguti üheskoos helge tuleviku poole ja kuidagi tüütu oli pidevalt oleviku ja mineviku arvelt mööndusi teha. Väga positiivne on nende puhul see, et they practice what they preach – unustades lähimineviku, teevadki koostööd Savisaarega.

Rohelised eristuvad oma räpiga kogu ülejäänud vanade nägude kambast

Kogu sümpaatia juures nende programmi osas jääb mu meelest puudu komponent, mis peab eristumisele tingimata lisanduma – nimelt sõnumi relevantsus adressaadi jaoks. Võimalik, et nad saavad isikliku karismaga kätte nooremad valijad, kelle jaoks teised eriti vaeva pole näinud – seekord saavad ju 16-aastased samuti hääletada. Punnitatud „lahe“ olemine ja vingerdamine ei pane vanemaid nende poolt hääletama – kurat teab, mis siuksed ullikesed ette võivad võtta. Plakatit kahjuks näinud ei ole, aga plusspunktid lähevad rohelistele julguse eest teha ainsana midagi erinevat.

Kokkuvõttes

Tervikust rääkides on Keskerakond ja Reformierakond pikaajalise brändinguga parteid, kelle plakatid on selgelt üles ehitatud, tuttav värv domineerib. Sotsidel justkui on identiteet, aga valge tekst punasel taustal jääb linnapildis kahvatuks ega eristu sama tugevalt kui konkurentidel. Isamaaliit panustab rahvuslikule kirjatüübile, muud põnevat sealt ei leia. EKRE puhul paneb imestama, kuidas on suudetud Eesti lipu imekaunist värvikombinatsiooni plakatitel nii koledalt kombineerida, et silmadel hakkab valus. Savisaarlased püüavad visuaalidega valijat veenda enda kuulumises Keskerakonda, Tegusa Tallinna kena leid on punane südameke, mis annab valijale veelgi rohkem trikoloorseid valikuid.

Selge sihtgrupivaliku plussid saavad kirja rohelised (noored) ja savisaarlased (korraga nii liigse poliitkorrektsuse kui Eesti “apartheidi” vastased). Ülejäänud patsutavad endale õlale: “Damn, we are good!” Mis pole paha, sest eks tahab valijagi olla kindel, et nende kunagine valik oskab sama udu edasi ajada. Milleks üldse uued lubadused, kui midagi sisuliselt erinevat ei öelda? Jätakski nii, et Nike ja Kesk – just do it! Avis, Sotsid ja IRL – we try harder! Puma ja Reform – Forever faster! Saaremaa Viin ja EKRE – Vötame mõnuga! Greenpeace ja rohelised – Change the World! Circle K, savisaarlased ja tegusad – Uus nimi, samad inimesed!

Arusaadavalt on plakatitelt paistvad lubadused vaid jäämäe veepealne osa ja suur osa tööst tehakse silmast silma kohtumistel, artikleid vorpides või niisama kusagil üritusel ringi virvendades. Kahju, et plakatite põhjal peavad erakonnad valimisi vaid iludusvõistluseks, kus iga kandidaat püüab ennast meeldejäävaks naeratada-pomiseda. Ja kahjuks on neil õigus – keskmine valija ei jaksa süveneda programmidesse. Olen nõus Vabaerakonna üleskutsega valida inimest pardi asemel, kuid seegi eeldab süvenemist. Nii valitakse lihtsalt kõige ilusam kandidaat.

Ometigi ilu kaob ja alles jäävad just lubadused, kas just folkloori, aga veebiavarustesse ja wikipediasse kindlasti. Oma hüüatustega võiksid erakonnad rohkem tööd teha, mitte lihtsalt möllata trafaretsete ja kulunud käibetõdedega. Nagu me ju teame, on nende valimiste põhiküsimused … ee … midagi justkui ikka oli.

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, toimetaja, Eesti Noorsooteatri kommunikatsioonijuht. Loe artikleid (21)