Elo Viidingu luuletused ja Santa Zukkeri maalid kõlavad kokku. “Santa maalid on just seda tüüpi maalid, mida ma nimetaksin impulsi- ja ideedesõbralikeks, teadvust käivitavateks visuaalseteks päästikuteks. Need ei ole valmis maailmad, vaid neist pääseb edasi,” kommenteeris Elo Viiding. Edasi pääseb näiteks luuletustesse.
Mine nagu Sergei mööda sinist lund
Oimjakoni lapsed võivad kooliteel jäätuda,
kui ei tuleks Sergei, kes neid kooli viiks
iseisoleeritud iidvana bussiga, mis iga kord ütleb üles
täpselt poolel teel. Aga Sergei ei saa enam taganeda, Surm kannul.
Ta lisab gaasi või mõttejõudu ja buss jõuabki kooli!
Oimjakoni lapsed ei saa üksteisega mängida
enne suve – kes jalutaks teise külla, rafaellokarp käes,
miinus viiekümne kraadiga! Nad võtavad hoopis pliidilt potid ja pannid
ja teevad, et see on orkester!
Oimjakonis on Surm püha. Metsad laulavad talle hümni.
Tuhanded kilomeetrid laulu, mis libiseb loojangut pidi, pikka ja valget.
Ära taha uut nukku telereklaamist, kelle nimeks on Steffie,
aga kellele sa kohe enda nime annaksid, kui sa ta ükskord saaksid.
Ära vaata teda nii kaua, et su silmad jäätuvad ära!
Jäta temale tema nimi, mine enda omaga läbi elu, isegi kui see on niisama külm nagu Sergeil.
Mine kogu aeg edasi, mõtte jõul, mine edasi, isegi kui su jalge all on hingede jäätunud soo.
Ära taha ka seda nunnut koerakest, mille võib nukule juurde osta,
täpselt sellist Westhighlandi terjerit nagu on päris-Eval!
See on tehtud vangi poolt, kelle elu maksab sama palju kui koer.
Vangi eest ei saa keegi hoolitseda, vang hoolitseb meie kujutlusvõime eest.
Ära taha olla Steffie, ära taha olla Eva, sa ei kuulu nende sekka, lähed nendega tülli,
kiskuma, purelema, sest koerad peavad üksteist üle trumpama, olema armsad, sõltuvad, kuulekad.
Ära taha kedagi teist. Mitte iial. Teised hoiavad kinni, pidurdavad.
Mine mõtte jõul edasi nagu Sergei, mööda sinist lund.
Jõua pärale jäätumata. Aga ära mine üle laipade, vii lapsed kooli.
Mine õue, ehita lumememm – tee temale inimese nägu!
Tee talle tiivad, tee talle saba, tee talle auk keset nägu, tee talle seitse kätt.
Ja kui ta ära sulab, kui ta ükskord sureb – ja see juhtub peagi! –,
siis on ta ometi elanud, surnud õige asja eest!
Hävitatute hinged, kes teadsid,
mis on õiglus ja truudus,
tõusid õitsvate puudena,
meelepettena helklema uude maailma,
särama tema seaduste järgi,
meelepettena, mil on kindel kuju, ilu vaataja silmis.
Kuju,
mida saab õrna puutega muuta,
ilu, millist ei ole nähtudki.
Need, kellest arvasime et nad ei elagi,
ei ole kunagi hinganudki,
jäävad ainsana püsima –
ainsaiks eluvormeks,
kel lubatud ümbersünd.
Mäng
Kõik sai korraga otsa, algas suur loomisemäng,
maailm eemaldus vanast kestast,
kaosest sai alguse teadvuse aoroosa tee
mis läbi punase ukse
juhatab jumalasfääri
püsib kindlalt paigal
valusa varre otsas
rüüstatud maa mürgine õis
puhkenud hüvastijätuks
See on luksuslik kuurort
mis ohkab mürgiseid gaase
neli punast oligarhi
õitsevad oma mõtete jõul
nende jahid lasid nad vabaks
tasuta rannaosas
radioaktiivsesse vette
Luuletused ja maalid pärinevad Elo Viidingu ja Santa Zukkeri näituselt “Vastukaja”, mis oli ülal Tallinnas Põhjala tehases (7. maist 7. juunini 2022) ja jõuab järgmisena The Place’i seintele (18. juuni kuni 18. juuli).
