Sel kevadel on Ida-Euroopa lõplikult otsustanud, et kõiges on süüdi Saksamaa. Et just Saksamaa naiivne Vene-poliitika on võimalikuks teinud sõja Ukrainas. Meie, samal ajal, teadsime ju alati, mis õige, mis vale. Aga meid ei kuulatud. Anti mõista, et me ei saa aru. Nii et paras teile: meie nüüd kahjurõõmustame, teie tundke end halvasti.
Selline suhtumine on, esiteks, ebaõiglane. Saksamaa Vene-poliitikal on omad selged juured, põhjused, loogika ja eetika. Teiseks, see on ebaefektiivne. Kui tahta teisi veenda, siis tuleb nende kaalutlustesse ja dilemmadesse suhtuda mõistmise ning lugupidamisega, mitte parastavalt. Saksamaa lähenemine Venemaale baseerub Saksamaa kogemusel, mis ei ole kuidagi vähem väärtuslik või valiidne kui meie kogemus, millel seisab meie arvamus. Kolmandaks, kohati on see lihtsalt nii inetu, et piinlik hakkab. Nagu ütles (idaeurooplane) Ivan Krastev viimasel Lennart Meri Konverentsil – kui meile lääne didaktilisus (Westsplaining) ei meeldinud, siis tasub silmas pidada, et ida didaktilisus (Eastsplaining) ei ole kuidagi kenam.