Vladimir Putin alustas 1999. aasta augustis värske peaministrina veriste kätega kiiret tõusu Venemaa presidenditoolile. FSB, mille peadirektor ta oli juulist 1998 kuni märtsini 1999, pani mängu kogu oma jõu, et “organid” Kremli üle võtaksid. Tšetšeenia teise sõja ajendiks lavastatud Moskva äärelinnade paneelelamute ohvriterohke õhkimine septembris 1999 olevat olnud FSB juhiks tõusnud Nikolai Patruševi töö.

President Boriss Jeltsin, kes nurjas KGB riigipöörde augustis 1991 ning lammutas kurjuse ja rõhumise sümboli seejärel mitmeks kehandiks, pakkus FSB-le kogu võimu enda ja oma korrumpeerunud perekonna päästmiseks.

Patrušev, Putini truu alam ja seltsimees KGB ajast, seisab praegugi Putini kõrval ning on tõenäoliselt Ukraina-vastase verise agressiooni plaanimise üks võtmekujudest. Ta on alates maist 2008, kui Dmitri Medvedev valiti hüpiknukust presidendiks, Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär. Positsioon, mida täitis Putin ise enne peaministriks saamist märtsist kuni augustini 1999.

Kolmnurk Putin-Patrušev-Medvedev (tsaar-timukas-lakei) toimis kuni jaanuarini 2020. Medvedvist sai Patruševi alam, säilitades temale mais 2012 (presidentuuri lõpus) omistatud võimupartei Ühtse Venemaa liidri formaalset rolli, mis ei tähenda midagi muud, kui FSB-ga jagatud vastutust Ühtse Venemaa ainuvõimu säilitamise eest riigiduumas ja regioonides.

Lõputu õudus võttis jumet 1. juulil 2020 toimunud “rahvahääletusel” heaks kiidetud põhiseaduse parandustega, mis muuhulgas sisuliselt kinnistasid kollektiivse Putini õigust valitseda Venemaad tsaari surmani.

Jaanuaris 2020 pandeemia tingimustes alanud ning kiirenenud tempos arenenud protsess päädis tänavu 24. veebruaril alanud täiemahulise ja koletu sõjaga. Küsimused, miks hakkas Putinil järsku tohutult kiire nii oma võimu kindlustamisega (aastaid enne 2024) kui ka Ukraina ja kogu Euroopa julgeoleku “küsimuse” lahendamisega, on jäänud tähelepanuväärselt vastuseta. Sündmuste ajastatus ja tempo ei ole pea kunagi juhuslikud. Need panevad reeglina kokku tegelike eelduste ja eesmärkide pusle.

Lõputu õudus, mis hakkas profileeruma alates aastast 2020, võib olla jõudnud oma õudse lõpu faasi. Küsimus ei ole ainult Putini mentaalses ja füüsilises tervislikus seisundis, vaid tema juhitud režiimi ja riigi konditsioonis, mis on silmanähtavalt halvenenud.

Edusammudest ei maksa rääkida, välja arvatud ülisuure massihävitusvõimega relvade katsetamine. Propagandamasin (näiteks Vladimir Solovjovi isikus) ärpleb ka tõenäoliselt olematu Poseidon droontorpeedoga (100 megatonni trotüülekvivalendiga), mis väidetavalt suunab 500 meetrise radioaktiivse tsunaamilaine Briti saartele.

Kreml näeb paaniliselt vaeva, et näidata olukorra “normaalsust”. Et “erioperatsioon” kulgeb “plaanipäraselt”, olles astunud teisse faasi. Et Moskva ja teiste linnade poodides jätkub (veel) kõike, toitu ja muudki kaupa. Et sajad tuhanded inimesed ei jää tööta läänefirmade lahkumise tõttu. Et Venemaa elanikel ja ettevõtetel ei teki rahalisi raskusi (suurendatakse, ilmselt ajutiselt, riigi-, kuid eriti julgeolekutöötajate palku ning pumbatakse raha pühaks lehmaks peetud niinimetatud mustade päevade kassast oluliseks peetavatesse ettevõttetesse).

Et Venemaa tsiviillennundus suudab toimida varastatud, kuid hooldamata ja varuosadeta lennukitega. Et pooljumalast tsaar on täie tervise juures ning kohtub näiteks stjuardessidega. Peatselt võib-olla ka Rooma paavstiga, kes kahetsusväärselt räägib Moskva-Pekingi keeles, et kohutavas tragöödias on (pigem) lääs ja NATO süüdi.

Kremli juhitud propagandamasin produtseerib lakkamatult “uudiseid” teiselt planeedilt, nimega Russki Mir, millel on haruharva pistmist reaalsusega.

Kuulujuttudes ja sosinates on tihti tõetera, nagu nõukogude ajal, kui justnimelt neid tasus tõsiselt võtta.

Muidugi paraja annuse ettevaatlikkusega ning arvestades ilmseid asjaolusid.

Nüüd räägitakse väidetavalt Kremli ja FSB siseallikatele toetudes, et Putinil pole üksnes skisofreenianähud ja Alzheimeri tõbi, vaid ka maovähk ning ta läheb peatselt kirurgi noa alla. Tsaari töövõimetuse ajal peaks tema ülesandeid täitma Patrušev, kes siis veel.

Tundub, et ka Medvedev soovib ennast näidata arvestatava tegijana (miks mitte ka tsaari võimaliku järglasena, olles Putinist 14 aastat noorem), esinedes eriti räige retoorikaga Ukraina aadressil ning tuumaähvardustega Soome ja Rootsi suunal, seoses nende kavaga NATO-sse astuda.

Õhus on, nagu Venemaa puhul ikka, mitu “õhupalli”. Ettevalmistatav üld- või osaline mobilisatsioon, et saata Izjumi ja Mõkolajivi alla veel rohkem kahuriliha ja rauda. Oma planeedi – Russki Miri – laiendamine Donbassi annekteerimise kaudu. Hersoni “rahvavabariigi” väljakuulutamine ning loomulikult Venemaaga liitmine. Mida teha Zaporižžja ja Harkivi oblasti okupeeritud territooriumiga? Need tuleb ka endale jätta. Vsjo naše, kõik on meie! Kõik, mida vähegi on võimalik Ukraina käest “vabastada”.

Käivad ettevalmistused maagilise 9. mai tähistamiseks. Moskva kohal tiirutab Putini “maailmalõpu” lennuk, mille pardalt saab Kremli peremees “erioperatsiooni” juhtida ka tuumasõja tingimustes. Tuumarelva kasutamist peetakse üldiselt vähetõenäoliseks, kuid seda saab välistada üksnes usaldusväärsete ja vastutustundlike riikide puhul. Mida Venemaa pole.

Teine maailmasõda, mida Venemaa praegu poliitiliselt, sõjaliselt ja propagandistlikult imiteerib, toimus ka Vaikse ookeani piirkonnas, kus see lõppes alles 2. septembril 1945, mõni nädal peale USA tuumarünnakuid Hiroshimale ja Nagasakile. Stalinil polnud siis tuumapommi, mille ta oleks tõenäoliselt pillanud mingile linnale Saksamaal (ilmselt riigi läänepoolses osas), kuid Putinil on neid üle 2000.

Putin võib püüda sõda lõpetada järsult, küllalt väikese võimsusega, kuid strateegiliselt mõjusa tuumalöögiga mõne Ukraina linna pihta (riigi lääne- või keskosas). Retoorika oleks üldjoontes sama, nagu USA-l 1945. aastal: sõda tuli kiiresti ära lõpetada, sundida “fašiste” alla andma ning päästa paljude Vene sõdurite elu.

Putin näitab üha ilmekamalt, et suhete totaalne katkemine läänega ei lähe talle enam korda ning Venemaa saab (justkui) igal juhul hakkama. Nagu polekski enam midagi kaotada. Rünnates mitte-tuumariiki Ukrainat pole NATO-l õigust ega tarvidust samaga vastata. Venelased ütlevad ju, et kui tahad koera lüüa, siis vali väiksem (palun siinkohal vabandust koeraarmastajate ees, kelle hulka ma kuulun).

Seega, lähituleviku arenguperspektiive on mitmeid ning võib arvata, et ka Kremlis ei ole veel mingeid lõplikke otsuseid tehtud. Venemaa kurnab ennast, mistõttu vajab hädasti ja kiiresti võitu. Midagi, mida saaks võiduna serveerida. Vastasel juhul järgneb Putinile lojaalse valitseva eliidi kollektiivne harakiri.

Kuulujutud räägivad ka Putini ja FSB vastastikusest pettumusest. Putin süüdistab ja karistab FSB juhte selle eest, et “erioperatsioon” oli ilmselgelt halvasti planeeritud. FSB ebalojaalsusele kalduv tiib arvab, et Ukraina ründamine oli põhimõtteliselt strateegiline viga.

Putin panustab nüüd sõjaväele ning määras kogu sõjategevuse juhiks “Aleppo lihuniku” Aleksandr Dvornikovi. Kuid ka sõjaväelased pole nähtavasti väga entusiastlikud. Valeri Gerassimov pääses vaevu eluga Izjumist. Paleepööre pole samuti välistatud, kui venelaste olukord sõjatandril väga hapuks läheb. Lääne poolt Ukrainale antud moodsad relvad toimivad kindlasti “hapendajana”.