Vestlussaade “1STAGE” toob avalikkuse ette lood ägedatest Eesti inimestest, et näidata, kuidas nad töötavad, millised on nende harjumused ja kuidas nad on jõudnud selleni, kellena meie neid täna tunneme. Seekord on saatekülaliseks kunstnik ja saatejuht Hannes Võrno. Head vaatamist!

Mõtteid vestlusest:

• Häid lugude rääkijaid on Eestis ja maailmas palju. Mul endal ei ole niivõrd lugude rääkimise oskus, aga mis mulle lugude rääkimise juures pinget pakub on… ma julgen öelda, mul on keskmisest parem visuaalne mälu. Ma võin eksida väikestes detailides, aga kui ma võtan pliiatsi ja joonistan ühe korteri, kus ma käisin näiteks  kuue aastase lapsena, siis ma suudan joonistada pildi, kuidas sealne köök välja nägi. Mulle jäävad sellised asjad meelde, mälupildid. Ja kui ma praegu joonistan või maalin, siis ma ka tegelikult üldse ei kasuta modelle, ma teen seda kõik peast. Maalin neid pilte, mida ma olen kuskil näinud. Värvid ei ole minu jaoks sealjuures olulised, kui keegi küsib, kas ma valin enne värvid välja. Ei, minu jaoks on oluline tonaalsus, mis annab edasi tolle ajahetke meelelolu. Ja sama on loo rääkimisega. Ma ei ime pastakast ega pintslist välja pilte ega lugusid, need on kõik olnud asjad, päris olukorrad.
• Me võiksime eestastena, rahvana leppida kokku, et lõpetame igasuguse kopeerimise. Võtame näiteks sõna “podcast”, las maailm nimetab seda nii, aga meil võiks olla mõni muu oma sõna selle kohta. See on sama asi nagu kunagi naersime, kui käisime Poolas, et iga poolakas on teinud omale aeda kipsist päkapikud. Miks te kõik päkapikke teete, miks mitte Miki-Hiire? Täna oleme ise jõudnud Eestiga samasse kohta. Kunagi keegi Hiiumaal ütles, et teeme kodukohvikute päeva. Täna teevad seda kõik Eesti munitsipaalüksused. Igas pagana külakolkas on kohvikutepäev. No tehke midagi muud, miks te kopeerite üksteist! Mitte et mul oleks midagi kohvikutepäeva vastu. Mulle palju kleebitakse külge, et jälle ta kritiseerib ja vingub. Ei, ma lihtsalt avaldan oma arvamust otsekoheselt – selles kõiges ei ole mingitki etteheidet kellelegi.
• See, et tahad hästi ja täisväärtuslikult elada, ei tähenda, et pead mingisuguseid asju meeletult palju ära tegema või kuskile jõudma. Võtke kätte ja mõelge kord selle peale, laske silmade eest läbi keegi endale oluline isik, keda enam ei ole. Näiteks jalutades tema kalmule. Iga maetud inimese hauatähisel on tavaliselt sünni- ja surmadaatum ning nende vahel üks kriips. See kriips ongi tähtsam kui need kaks numbrit seal ees ja taga – see ongi elu! See väike kriips. Mis tähendab, et sa ei peagi tegema mingeid numbreid kõigest oma asjadest, vaid võta see kriips ja las see olla sinu elu. Ning kui sinu elu on passiivne ja mõnus, naudid mõtlemist või naudid molutamist, siis see on üliäge.
• See on minu elu. Mina võtan selle elu eest vastutuse. Umbes 20-aastaselt teadsin, et see on minu elu, mina vastutan selle eest. Ja see, mida keegi minust arvab, läheb mulle muidugi korda, see on täiesti selge. Aga ma ei tee midagi selle pärast, et see teistele korda läheks. Vaid teen asju, mis mulle endale korda lähevad, mis valmistavad mulle rõõmu ja valmistavad ka pettumust, kui ma tahan.
• On üks oluline põhimõte, mida meeles pidada. Kujuta ette, et oled haiglas, oma vanavanavanaema voodi äärel ja sa tead, et tal on elada jäänud üks päev. Mida sa talle tunni aja jooksul räägid? Sa võtad sellest 24 tunnist ühe tunni vähemaks. Mõtle selle peale, mida on sul sellele inimesele öelda, et sa võtad tema elust selle osa. See on tohutu vastutus, et minna inimeste ette lavale, kasvõi lihtsalt lobisema. See on tohutu vastutus, see on kaks tundi kellegi elust! Mõtle selle peale.

1STAGE’i eesmärk on vestelda edumeelsete inimestega, et jagada nende teadmisi ja harjumusi suurema kuulajaskonnaga. See ei ole intervjuu ega küsitlus. See on vestlus. Sukeldume sügavale meie külalise mõttemaailma. Nende intiimsete ja ausate vestluste eesmärk on olla inspiratsiooniks nii meile endale kui ka vestluse vaatajale. Meie külalised on pärit erinevatest eluvaldkondadest: meelelahutus, ettevõtlus, sport, kunstid, muusika, film, teater jpm