Ma olen pärit Karksi-Nuiast. Kuni kaheksanda klassini elasin suures kollaka krohviga kivimajas kohe alevi keskel asuva parkla servas. See oli niisugune huvitav maja, kus olid teisel korrusel peale meie veel mõned üürnikud ja maja ühes osas vist ka mingi ühikas. Alumisel korrusel olid poed. Majas elasid ka lutikad, aga neist ma mäletan ainult seda, et neile meeldis pesitseda tapeedi ülemise serva all ja kui põrandaharja otsaga mööda tapeedi portet (ilus mustriline ülemine serv, lõigatud tavaliselt mõnest teistuguse mustriga tapeedist) vedada, siis hakkas neid sealt igas suunas välja ronima.

Seda mäletan ka, et kõik mööbli alumised küljed ja varjatumad sopid olid täis ilusaid tillukesi musti täppe, mis oli tegelikult lutikasitt. Aga mingit sellist asja, et nad mind või üldse kedagi meie perest oleks närinud või midagi – seda ma absoluutselt ei mäleta. Võibolla nad püüdsid meiega lihtsalt rahumeelselt läbi saada, sest minna polnud neil sealt ju tegelikult kuhugi.

Meil polnud ka sealt kuhugi minna, kuni olümpia-aastal 1980 läks maja remonti, kuigi vaevalt seal mingit seost olümpia-aastaga oli, pigem juhuslik kokkusattumus), aga meie uueks elukohaks sai alevi üks vanimaid maju bussijaama taga. Kõik arvavad siiani et see on meie eramaja, aga tegelikult on see samuti üüripind ja kuulub alevile (tänaseks juba linnale). Maja oli küll õudsas seisus, aga seal oli vähemalt kolm tuba ja aed ja oma peldik, mis sest, et kuiv ja haises, aga ta haises kõvasti vähem kui eelmise maja peldik. No ja ma ju ei tunne tegelikult nagunii lõhna.

Ühesõnaga meie jaoks oli see tohutu elukvaliteedi muutus.

Ja eriti pubekast minu jaoks, kes sai endale isikliku toa, millel oli uks ees ja kuhu igaüks suvaliselt sisse ei astunud. Ja aknast sai öösiti vaikselt väljas käia, nii et kellelgi polnud sellest aimugi. Viimane oli ülioluline, sest mu ema oli tohutu muretseja ja ei saanud kunagi enne magama jääda kui ma ükskord kodus olin. Isegi juhul kui ta teadis, et ma olen näiteks paar maja eemal sõbra juures. Aknast käies polnud aga mingit probleemi.

Ja siis käidi ju suviti raksus!

Mul pole aimugi, kust see sõna “raksus käimine” pärit on, tähendas see aga seda, et käidi võõrastes aedades salaja maasikaid, herneid, õunu ja pirne söömas. Väikestviisi närvikõdi oli ka, sest mõnede majade juures oli väga suur tõenäosus vahele jääda ja see tähendanuks tohutut jama igal tasandil. Kõigepealt võid sa kohapeal kergesti tappa saada. Kui päris kätte ei jää, aga nägu ära nähakse, siis teavad juba hommikul sellest su vanemad ja nii edasi.

Ühesõnaga – tuli olla tohutult ettevaatlik ja osav. Ja tuli teha nii, et omanik ei avastaks ka hommikul, et on raksus käidud, sest me tahtsime ju mõni teine õhtu jälle tulla. Seetõttu tuli tegutseda delikaatselt – natuke siit, natuke sealt. Midagi ei tohtinud katki teha ja mingit sodi endast maha jätta.

See raksus käimine oli peenike värk. Ja tegelikult rohkem nagu sotsiaalne tegevus ka – umbes nagu praegusel ajal Facebookis käimine, ainult et kõvasti põnevam.

Paar nädalat tagasi käisin järjekordselt isal külas ja ta kurtis, et poisikesed on nii ülbeks läinud, et tulevad päise päeva ajal tal üle aia kirsse sööma. Parvedes, nagu mingid röövlinnud. Ja ei aitavat seegi kui lähed välja ja õiendad. Pidavat lihtsalt vastu irvitama ja edasi sööma. Kätte ta neid ju nagunii ei saaks, mis see 80-aastase vana mehe eest siis ära joosta ei ole. Ja ongi nii et tegelikult poleks mõtet isegi õiendama minna, aga nii oleks ka ju täiesti nõme, et vaatad köögiaknast lihtsalt pealt. Ja ainult üks kirsipuu tal seal aianurgas on ka ja kui nad selle niimoodi päise päeva ajal lausa ära rapivad. Ühesõnaga, jah – mage lugu.

Ilmselt ei koti neid tüüpe siis mitte miski.

Ei see, et tegu on ikkagi võõra aiaga, kust ei tohiks niimoodi nagu oma aiast lihtsalt minna ja võtta. Ega see, et sind nähakse.

Ega hoopistükkis seegi, et vanem inimene sinuga sõitleb – ei mingit piinlikkusetunnet! Mis siis üldse enam kotib, küsiks ma. Tõepoolest. Mis siis üldse kotib neid kutte?

Käime vahepeal Abjas saunas, sest Karksi-Nuias sauna pole. Abja saun näeb välja täpselt samasugune nagu siis kui ma seal viimati käisin. Umbes sama vanana kui need praegused kirsisööjad kutid, keda enam miski ei koti. Tagasi Nuias selgub, et kirsikutid on jälle käinud, kuigi inimesed olid aias ja mu naine karjus neile, et kas nad on lolliks läinud. Ei koti!

Mõne aja pärast, nüüd küll juba hämaras, on tüübid jälle tagasi. Suurem parv istub eemal kohviku trepi peal, lahedamad kutid ragistavad kirsi kallal. Lähen välja. Lahedad kutid jalutavad mõõdukal sammul eemale ja sulanduvad trepilistujate sisse. Hüüan kaugelt, et ärge minge, tahaks rääkida. Olen 100% kindel, et kui ma praegu räuskama pistaks, siis on kaks varianti – kutid räuskavad vastu või lihtsalt tõmbavad minema. Või siis kolmas variant, et üritavad mulle kambakat teha. Tüüpide senist nahhaalsust arvestades ma ausaltöelda ei imestaks.

Küsin, kellele need kirsid siin väga maitsevad.

Meile! Karjuvad ühed tagumisest reast ja irvitavad.

Katsun olla rahulik ja räägin, et tegelikult see pole ju üldse cool sedasi teise aiast omaniku silme alt lihtsalt minna ja võtta jõuga seda, mis ei ole sinu oma. Ei ole cool. Tüübid itsitavad, aga ära ei lähe. Siis räägin sellest, et ma nende vanuselt käisin ise ka võõraid aedu pidi, sest selline asi käib, või vähemasti käis pubekast maaka elu juurde (seda pubeka-asja ma ei öeldnud). Kõik käisid. Aga nii, et vahele ei jäänud, sest tegelikult on teiste vara varastamine nõme ja igatpidi vale. Siis räägin veel seda ja teist, katsun ikka hästi selge ja arusaadav olla ja mõjuda nii, et nad mu peale vihaseks ei saaks, sest siis ei oleks sellest jutust kohe kindlasti mingit kasu. Siin-seal mõni vahel itsitab ka, aga üldiselt kuulatakse vaikselt. Jumal teab, mis nende peades tegelikult toimub…

Muudkui räägin.

Katsun ette kujutada olukorda, kus mina olen nemad ja mida ma mitte mingil juhul kuulda ei tahaks. ei mingit õpetamist või näpuga näitamist. Pigem kuidagi üldisemalt ja avaramalt, niipalju kui ma sellises olukorras võimeline olen. Lõpetan oma jutu kuidagi nii, et katsugu ennast ette kujutada kunagi 80-aastasena, kelle aeda niimoodi päise päeva ajal ja silme all lihtsalt roogitakse, et see mõjuks ju alandavalt. Lausa rõvedalt. Ja tulen ära.

Lähen tagasi majja. Aknast vaatan, et kamp ajab ennast ka vaikselt püsti ja lahkub. Jumal teab, oli sellest nüüd mingit kasu või ei. Vähemalt nad kuulasid mu ära, ülejäänud pole nagunii minu võimuses. Või noh, tegelikult on – homme korjan kirsipuu igaks juhuks ise tühjaks. Niipalju kui veel sinna midagi jäänud on.