Eelmisel nädalal oli mu raamatu “Metsik päevaraamat” järjejutt Vikerraadios. Kuulati vist seda ohtrasti, kahju ainult, et polnud lõike päeviku teisest poolest, kui sündisid kitsetalled ning hakkasime juustu tegema ehk kui mõnes mõttes see lugu päriselt peale hakkab. Aga tähelepanu sai meie blogi palju.
Hetkel on nii, et “Metsikut päevraamatut” saab soetada ainult minu käest. Miks nii? Mulle ei sümpatiseeri, et Eesti kaks raamatupoodide võrgustikku on isehakanud kirjanikule justkui supermarketid väiketootjale. Mulle meeldib asju ajada otse inimestega. Mina saan rohkem raha ning kogu värk on isiklikum. Loomulikult üks hetk pean raamatupoodidesse ka raamatu müüki panema, sest ka eelmise nädala kodulehe statistika näitab seda, et raamatu tutvustust loetakse palju, aga mulle e-maili raamatusooviga kirjutatakse vähe. Inimesed ei ole harjunud niimoodi asju ajama võõra inimesega. Aga selle raamatuga on nõnda, et teen asju täpselt nii nagu heaks arvan, mitte nagu turunduslik mõtlemine mulle ütleb.
Väga mõnus on teha asju valesti, aga samas enda jaoks õnnelikult.
Aga muidu on nii, et pärast Avatud Talude Päeva on justkui tegevuse pohmelus. Loomulikult siin ikka tohkeldame ringi, aga paar päeva ei viitsinud küll muud teha, kui lihtsalt kitsi lüpsta ja lüpside vahepeal niisama pikutada.
Mõnel hommikul on udu, teisel hommikul jälle ei ole. Kui enne kuute hommikul välja lähen, siis vaatan, mis toimub kuuseheki taga. Seal on siis meie heinamaa ja naabri heinamaa näha. Meie heinamaalt on pallid kokku veetud, sest alt tuleb vägev ristik ning sellest saab mõne aja pärast veel silo teha. Igatahes seal ristikus jahivad saaki väikesed ja suured linnud.
Aga üks õhtu oli nii, et kuulsin kuuseheki tagant huilgamist ning see polnud nagu linnu hääl. Läksin vaatama ning nägin, et kokkuveetud heinapallide peal tšillivad poisid. Nende jalgrattad olid pallide najale toetatud. Mõtlesin, et lähen räägin nendega juttu.
- “Tere, kas sellega on mingi probleeme, et me siin oleme?” küsis üks neist.
- “Ei, mingit probleemi pole, ärge neid palle lihtsalt katki tehke,” selgitasin ja tundsin end justkui vanamees.
- “Ei, seda muidugi,” vastasid nad toredasti. Need on maapoisid, ju mõni neist aitab ka oma isa ja viib suure traktoriga samasuguseid palle veistele ette.
Aga lihtsalt oleksin vist pidanud poistele ütlema ka seda, et tegelikult on ilus vaadata, kui noored küla vahel jalgratastega ringi sõidavad, kõigile “Tere” ütlevad ja jõudu soovivad ning hängivad ringi suvevabaduses.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
