Kurjuse alistamiseks peame olema valmis loobuma teatud hüvedest või leppima kõrgemate hindadega. Sellest valmisolekust üksi aga ei piisa. Igaüks peab ka ise selles mängus üleni sees olema, sõjale eelnenud elu ei saa samamoodi jätkuda. Kui me ei tunneta “riigi” ebamugavusi omal nahal, siis pole need ebamugavused piisavad.
Põgenikud, nagu ka sõda, on meist igaühe isiklik probleem. Selle mõistmine või ka mittemõistmine saab olema võtmeküsimus, kuidas me tuleme nüüd ja edaspidi toime Venemaa julmusega. Kas me oleme valmis kannatama isiklikke ebamugavusi, et sellele punkt panna, või paljundame seda passiivsuses edasi, kuniks see meid endid või meie lapsi kätte saab.
