Paljude asjade tähendusest saame aru alles siis, kui neid enam ei ole. Nii on öeldud vabaduse, nooruse, ja peaksin lisama, ka sõprade kohta. Väikesel inimesel on sõpruse alustamine imeliselt lihtne: “Mina olen Ats, hakkame sõpradeks!” Mida vanemaks, seda keerulisem on tõeliselt lähedale minna ja kedagi lasta. Meestevahelises suhtluses on alati kohal ka, ütleksin et tüütu, konkurents, mis tänapäeva maailmas tihti omaette suhtlusvormi mõõtmed omandab. Teate küll, mul on suurem kui sul…
Kui laps kodust maailma läheb – meie kultuuris on esimeseks sammuks lasteaed – saab selgeks, et ta ei olegi maailma naba. Lisaks on rühmatäis teisi nagasid, kes kõik peavad sama egotsentrilise maailmapildi kokkukukkumisega leppima ja hakkama arvestama teiste omasuguste soovidega. Vähemal kujul on seda ehk vanemate-noormate õdede-vendade või sugulastega juba harjutatud, kuid tõeline šokk saabub ikka pere turvalisest keskkonnast eemal. Kuidas keegi ennast kehtestab või uudses olukorras hakkama saab, on ühiskonna väike mudel. Hakkama saamiseks tuleb luua koalitsioone, olla kaval, vahel isegi alatu, aga oluline on mitte jääda üksi. Sotsiaalne suhtlus ja osavus väljendub üsna üheselt populaarsuses ja sõprade arvus. Midagi sarnast on hiljem võimalik suurusjärguliselt intensiivsemalt teha läbi sotsiaalmeedias, Jussikese seitsmest sõbrast saab hõlpsasti Juhani seitse tuhat sõpra.