Ma ei oska, ma ei taha, ma ei julge – need on 3 mõtet, mis tuleb kõigil, kes tahavad midagi saavutada, peast visata. Ma tahan ja ma saan! – vaid nii hakkavad asjad juhtuma. Lisa siia retsepti veel ka õppimisvõime ja –tahe, natukene kannatust, uhkust, koduste ja töökaaslaste toetus ning kogemused (need lisanduvad ajaga) – ja kõik on võimalik.

Alljärgnevalt saavad huvilised rohkem aimu, kuidas näevad välja sommeljeede võistlused ja mis on mul aidanud selles vallas edukaks saada. Etteruttavalt – parim õppimise viis on minu meelest võistlused – rind rinna vastu oma ala parimatega. Iga uus võistlus loob uusi kogemusi ja tutvusi, arendab maitsemeeli ning annab enesekindlust. Loodetavsti annab minu lugu innustust ka teistele.

Alustuseks – kes on sommeljee?

Mäletan oma esimesi samme veinitargaks saamisel, kui püüdsin seda ametit enda jaoks lahti mõtestada. Sommeljee ei ole imeinimene, kes klaasile peale vaadates teab tema marjasorti, vanust ja päritolumaad. Sommeljee on mõtlev inimene, kes teab palju veinidest ja kõikidest muudest jookidest, olgu selleks kärakas, õlu, kohv või mahl; kes mõistab geograafiat ja bioloogiat, kes tahab teada rohkem taimekasvatusest ja aru saada põhjustest, miks ja kuidas kõik juhtub.

Sommeljee on inimene, kes lisaks jookide serveerimisele mõistab lõpptarbijat, restoranikülalist ning on võimeline pakkuma temale parimat elamust. Ta on natukene ka nagu näitleja – iga laudkond on tema uus publik, kus on võimalik rääkida veinist, toidust, viia neid kaht omavahel kokku ja luua keskpärasest restoranikülastusest etendus, kus pearollis toit ja vein.

Millised näevad välja sommeljeede võistlused?

Sel aastal olen osalenud 3-l võistlusel – esmalt Lätis külalisesindajana, seejärel Viinis EM-il, kevadine hooaeg lõppes Eesti Parima Sommeljee võistlustel võiduga.

Iga võistlus algab muidugi kerge närveerimisega – kas ma ikka olen seda, teist ja kolmandat piisavalt harjutanud, kas ma ikka olen sama heal tasemel kui teised. Nagu mulle kord öeldi, sommeljeede võistlus on üks väheseid võistlusi, kuhu „sportlane” läheb täielikus teadmatuses, mis teda ees ootab. Oleks ju veider kui pikamaajooksja peaks järsku kõrgust hüppama ja kettaheitja saaks suusad alla.

Võib-olla nüüd natukene liialdan, aga sommeljeede võistlustel on iga situatsioon alati uus. Kuigi kõik algab alati teooriaga, õpi palju õpid, alati on küsimusi, millele sa vastust ei tea. Teisipidi – need ongi need küsimused, millest sa õpid enim. Vinho Verde alapiirkonnad, Madeiras kasutatavad marjasordid, maailma kõrgeim veiniaed, Bordeaux tippmajad, Burgundia kaart, viinamarjasordid ja piirkonnad vähem tuntud veiniriikidest, erinevate riikide tootjad, vaadis küpsemise miinimumnõuded, olulised majad, inimesed ja sündmused veinimaailmas – need on vaid vähesed küsimused, mida tihti küsitakse.

Vahel on tunne, et iga uue teadmise omandamisel peab mõni varem õpitud fakt peast lahkuma.

Iga testi lahendamise käigus näen küsimusi, mille vastust ei suuda õigel hetkel meenutada. Aga see on see, mis viib edasi. Täna ei tea – homme õpin ja järgmisel korral olen targem!

Teooriale järgneb veinide organoleptiline kirjalik kirjeldus, kus piiratud aja jooksul oodatakse sinult kõike, mida saab veini kohta öelda: oodatakse loogilisi järeldusi tuvastamaks marjasorte, päritolumaad ja –piirkonda ning korjeaastat. Mina võtan seda natukene kui bingot – maailmas on nii palju marjasorte, millest mitmed sarnanevad teisele, olulisem on veinist aru saamine – kas ta on noor ja arenev, vana ja küpsenud, kuidas ja mille kõrvale teda serveeriksin ja kui kauaks teda keldrisse unustada. Lõpp-eesmärk restoranis on ju leida veinile tarbija, sobiv saatja toidu näol ning naerusuu külalisel, kes on leidnud oma soovidele vastava veini.

Läti meistrivõistlused: tihedas rebimises 2. koht

Väikese pudeli serveerimine kahele külalisele 3 minuti jooksul. Misolaual on valmis dekanter, küünal, klaasid, vein – eks ikka segadusse ajamiseks. Minu käsi langeb lõksu ning haarab kiirustades kaasa dekantri, et see pisikene Masi Campofiorin saaks veidi õhku. See omakorda aga tähendab, et lubatud aja jooksul abilauda ma koristama ei jõua. Esimene võistluspäev lõpeb „praadimisega” – kuidas mul läks, kuidas teistel läks, kas saan homme lava peal võõrale publikule esineda või pean pingsat võistlust publikust jälgima. Järgmise päeva pärastlõunal Konventa Seta hotelli konverentsisaalis saan uudise finaalikohast. Südamesse poeb ärevus, hirm ja rõõm – kõik ühekorraga. Seisan laval koos tulevase Läti esindusega Vana Tallin Grand Prix’l, kellega peab rinda pistma juba sügisel Vilniuses – Agnese Meiersone, Roberts Brencēns, Reinis Lidmašīna.

Kõige hullem finaali ajal on närvide mäng – see tunne, kui päris täpselt ei saa aru, mida sa tunned. Ärevus, rõõm, hirm, ängistus… Ja see ootamine.

Minu õnneks loosin järjekorranumbri 2. Pea tunnike veel ning laval valan magnumist šampanjat, „tõlgin” tema etiketti, dekanteerin vana ja väärika 1985. aasta punaveini, kirjeldan kolme veini ning valin toodud liharoa kõrvale sobivaima, parandan vigast veinikaarti ja seletan piltide peal leiduvate objektide kasutusala. Lihtne? Lihtne! 🙂 Tihedas rebimises saavutame Agnesega punkte nii lähestikku, et võitja otsustamiseks vastame kõrvuti lisavoorus küsimustele, ning kokkuvõttes pean talle alla vanduma.

Euroopa meistrivõistlused: 18. koht

Saabun tagasi lumisesse (30.aprill!) Tallinnasse, paar tööpäeva ning juba valmistun Viini lendamiseks, millest ootan suurt ja võimast kogemust. Viin ei lase endas pettuda. Varasematelt piltidelt, videotelt nähtud tipp-tegijad on minu ees. Ooo… Hr. Basset, Hr. Basso, Hr Larsson, Hr. Rosengren jpt selle planeedi tuntuimad tegijaid, kellele aupaklikult naeratan. Veendun taaskord, et see „meie” punt on üks igavene äge punt. Jah meie, sest mina olen üks neist, esindades üht ilusaimat ja tähendusrikkamat lippu – sini-must-valget – Euroopa ja Aafrika parimate sommeljeede võistlustel.

Tutvun kõigi nende suurte nimedega, ebaeestlaslikud põsemusid, julgustavad sõnad panevad mind tundma hästi. Suurejooneline mõõduvõtt algab uhkustava rongkäiguga orkestri ja riigilippude saatel. Tunne on ikka väga uhke, minuga koos on Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni värske president Kristjan Markii ning eelmine president Kristel Nõmmik koos Austria veinimeistritega, kellega ühise laua taga jätkub suursugune galaõhtusöök. Kõht täis, on aeg tegeleda pop-up vinoteegis väikese suhtlusega. Tervitada juba tuttavaid sommeljeesid ning tutvuda veel võõraste ametivendadega. Naissugupoolt on esindamas vaid mina, Soome, Iirimaa ning Rumeenia.

Sisimas tunnen, et võrreldes väiksemate võistlustega olen veidi rahulikum, kuna tean, kelle vastu ma võistlen.

Kaasvõistlejate resümeed on kartustäratavad – ASI sertifitseeritud sommeljeed, WSET diplomid, varasemad finaali- ja poolfinaalikohad nii Euroopa- kui Maailmameistrivõistlustelt. Lohutan end, et ma olen alles noor. Minust noorem vaid Norrast, hea sõber Henrik, kellel juba ette näidata 2 võitu Norrast, 11. koht MM-ilt ning 2. koht Euroopa noorsommeljeede võistlustelt.

Käes on esimese võistluspäeva hommik. Tsiteerides kunagist maailmameistrit ja “sommeljeede sommeljeed” Gerard Basset’d, algab hommik „7.55, sharp!”. Ma töötan restoranis, see kellaaeg on liiga vara. Õnneks ärevus ei lase pikalt magada, hommikul on nii palju teha! Triiksärk triigitud, põll pestud, lips ette, taskusse avaja, tikud ja servjett, juuksed tugevalt üle pea kinni, pintsak selga, võistleja kaelakaart kaasa ja alustame.

Laual 2 klaasi, 3 musta klaasi, paber, pastakas ja väike kingitus. Oi kui tore, olen ühe ilusa Laguiole avaja võrra rikkam! Randmeringid ja algab jälle aja peale veini lahti kirjutamine – vein on selge, kirgas helekollane. Jätkan aroomi ja maitsekirjeldusega. Lõpetan ilmselt kõige olulisemaga – tuleb jagada arvamust veini kvaliteedist, serveerimisest ning loomulikult toidusoovitusest. Viimaks järeldus viinamarjasordi, riigi ja korjeaasta kohta.

Seekordseteks veinideks Alsace Riesling, 2013 ning Portugalist Touriga Nacional-põhine punane, 2013. Selge nagu seebivesi. Mustades klaasides kärakas, milleks osutusid eau-de-vie, grappa ning akvavit. Testis aga peetakse seekord oluliseks loomulikult Austria tootjaid ja piirkondi, lisaks vana sõber Bordeaux oma parimate majadega, kultusmõisate veinimeistrid, märkimisväärseimad veiniajakirjanikud, Ungari kaart – need on vaid mõned näited, milles sommeljee end koduselt võiks tunda.

Kell liigub keskpäevani, mis tähendab kiiret lõunasööki, mis sel korral märkimist ei vääri. Olulisem jällegi uute inimestega tutvumine. Otsustame teha tüdrukute laua – saan tuttavaks möödunud MM finalisti Julie Dopouy, EM finalisti Julia Scavo ning põhjanaaber Heidi Mäkineniga, kel muude saavutuste seas on ette näidata ka MM’i poolfinaali koht.

Peale lõunat ootab meid ees tundmatu praktiline ülesanne. Nii nagu igas sellises olukorras, kus ootad, et midagi teha, tulevad mängu närvid. Meid on kokku 37 ning aeg venib. Olen järjekorranumbriks tõmmanud 33 – mis kusjuures on olnud Gerard Basset ja veel ühe kunagise maailmameistri Paolo Basso järjekorranumber veerandfinaalides võiduvõistlustel, teab mulle rääkida naisterahvas, kes meid ootamise ajal tualetti jalutab.

Et võistlus oleks kõikide suhtes aus ning info ei lekiks, oleme kõik koos ühes ruumis, n-ö maailmast veidi ära lõigatud. Keegi ei saa sisse, keegi ei saa välja. Telefonidki teise ruumi peitu viidud.

3,5 tunni pärast saabub minu kord ning astun ärevalt võistluskomitee ette, kus palutakse serveerida kahele külalisele valge veini: Wieninger Wiener gemischter Satz DAC, Bisamberg, 2016. Valikus mitmeid erinevaid pudeleid, trikiks jällegi dekanter, laualt puudub aga kuuler. Veinivalik on ettevalmistuslaual suur – Wieningeri erinevad aiad ja aastakäigud. Valida tuleb õige vein – õige aed ja aastakäik.

Kulutan aega veinivalikule ning paksu fooliumi alt välja tulev klaasist veinikork aeglustab tempot, kuna ei saa seda esmajoones kohe lahti. Jõuan veini serveerimiseni, kui kõlab helin, mis teatab, et ette antud 2-minutiline aeg on täis tiksunud. Südamesse saabub täielik pettumus – ma ju oskan veini avada, serveerida, valada. Miks mul aega väheks jäi? Mis läks valesti? Kuhu kadus aeg? Hiljem kuulen, et lühike aeg praktilise ülesande jaoks on ka kaasvõistlejatele osutunud takistuskiviks ning ülesande jõuab täielikult sooritada vähem kui kolmandik võistlejatest. See ei ole eestlaslik kahjurõõm, see on pigem kinnitus, et me kõik oleme inimesed ning teeme vigu.

Võistlus on olnud pikk ning ootusärevus õhtusöögi ajal, mida saadavad hoopis Portugali veinid, on pinev. Varsti on aeg poolfinalistide väljakuulutamiseks. Kohti on 12 ning kõigil omad ootused. Minu rõõm on suur, kui edasipääsejate hulgas on ka minu favoriidid – Läti, Iirimaa, Taani, Rootsi.

Sel hetkel jõuab mulle ka päriselt kohale võistluste olulisus ja tähendus – valu ja pisarad pettunud võistlejate näol. Ootused suurteks saavutusteks, mis sel korral on luhtunud.

Uhke õhtusöögisaal Klosterneuburgi kloostris on hetkega täitunud kõikide emotsioonidega – on rõõmu ja uhkust, on kurbust ja pettumust. On rohkelt õnnesoove, on lohutamist. Poolfinaali on pääsenud tänase päeva parimad. Jah, tänase päeva. See ei tähenda, et sel korral edasipääsu mitte saavutanud sommeljeed oleksid kehvemad. Minule aga on Viinis koos kõikide suurte nimedega koos olla puhas võit.

Poolfinaliste ootab veel pikk ja pinev võistlus. Teisi aga mitmepäevane seiklus mööda Austriat. Meeldejääv oli paadisõit Doonaul, kus mööda looklevat jõge degusteeriti veine, taustaks jõe pealt paistev Wachau ning veiniaiad, kust maitstavad rüüped pärit. Kõikidele osalejatele korraldati ka mitu suurejoonelistest degusteerimist erinevates lossides. Esimene Schloss Esterhazy palee uhkes saalis, kus maitsmisele tulevad Leithaberg DAC Chardonnay’d ja Weissburgunderid ning erinevate piirkondade Blaufränkischid – nii noored ja värsked kui küpsed erinevatest pinnasetüüpidelt. Uskumatu, kui palju erineva olemusega veine see minu jaoks siiani vähetuntud marjasort on võimeline välja andma. Noorena värske ja marjane, küpsemana täidlane, tanniinine, pehme ja siidine; iseloomulikuks Syrah’lik vürtsikus.

Kõikide nende suurejooneliste degustatsioonide juures, kus osalejaid umbkaudselt 200 ringis, hämmastas mind korralduslik täpsus ja kiirus. Vabatahtlikud sommeljeed Austriast, Saksamaalt, Ungarist, isegi Lõuna Aafrika Vabariigist hoolitsesid suurepäraselt meie eest nii degustatsioonidel kui õhtusöökidel. Kõik käis nagu kellavärk. Peale piknikuvormis lõunatamist Esterhazy hoovis saabusid oma ka poolfinalistid, kellel seljataga rasked praktilised ülesanded, mis neid kuuldes tegid mind aupaklikuks: valge veini ja šampanja serveerimine üheaegselt, kui šampanja oli jahutamata, toidu-joogi sobivuse leidmine ning situatsioonülesanne, kui sinu restoranis telefoni teel tellitakse kindlaks kellaajaks ette ülikallis ja ülivana vein. See tipnes publiku ees magnum punaveini dekanteerimisega 15-le, kui ettelaotud klaase oli 14. Kõrvalt tundub, et ah… lihtne. Isegi kui tead, kuidas neid olukordi lahendada, paneb võistluspinge sind olukorda, kus võib-olla igapäevases töös käituksid teistmoodi kui laval.

Igatahes on põnev vaadata, õppida teiste õnnestumistest ja vigadest.

Peale poolfinaali on allesjäänud võistlejate närvid viimse vindini keeratud ning järgmise päeva õhtut ootame kõik väga pingeliselt. Erinevate degustatsioonide ja sõbrunemise kõrvalt o kõige olulisem ikkagi välja selgitada Euroopa ja Aafrika parim sommeljee. Finaali eel käib arvamismäng – kes saab edasi, arvamusi on mitmeid. Minu poolehoiu on saanud loomulikult naaber Lätist, kes, nagu nüüdseks me kõik teame, saavutas parima tiitli.

Finaalikohtade väljakuulutamise-järgselt olen õhinal, mis takistuskive võistlejatele ette pannakse, kuidas leitakse lahendused lihtsamatele ja keerukamatele probleemidele. Mingil määral üllatas mind menüü juurde sobivate jookide pakkumise väljakutse, kus kõik finalistid soovitasid suurepäraseid veine. Küll aga ootasin võib-olla rohkem seletusi ja täpsust serveeringu üle. See on midagi, mida meie siin Eestis oleme harjutanud teistmoodi.

Oma ala tipp-tegijate täpsus ja kiirus oli hämmastav. Loomulikult oli hetki, mil üks või teine ei mahtunud etteantud aja sisse, kuid jällegi kinnitus sellest, et me keegi ei ole täiuslik.

Küll aga on suur rõõm, et Ida-Euroopa, eesotsas Läti ja Poolaga, võidutses suurte veinitootja riikide ees. Aga eks meiegi, kes veiniga päris üles kasvanud ei ole, oleme uudishimulikumad selle üle, mis veidi kättesaamatum. Rõõmustan ka oma isikliku saavutuse üle – 18. koht Euroopa ja Aafrika sommeljeede hulgas. Hurraa, raskest tööst on kasu olnud!

Eesti meistrivõistlused: võit!

Viinist tagasitulles olid aega veel viimasteks trennideks – viimistleda veinikirjeldusi, dekanteerimis- ja serveerimiskiirust ning -täpsust, harjutada esinemisoskust. Peale aasta aega süstemaatilist õppimist ja harjutamist tunnen end enesekindlamalt kui varem. Seljataga olulised ja edukad võistlused, olen valmis Eestis võistlustulle astuma.

Taaskord hakkab hommik ärevalt – kas särk on sirge, põll pestud, tikud sorteeritud ja avaja „teritatud”? Hommikused tervitused juba tuttavatele sommeljeedele, rõõm on näha ka uut verd. Noored on meie tulevik! Tervitused härra presidendilt ning olemegi valmis alustama.

Laual minu ees jälle need 2 veini, mis ootavad kirjeldamist. Laual jälle see paber küsimustega, mis ootab vastuseid. Tahan rohkem teada, rohkem kirjutada. Jälle see tunne, mil mõistan, et varem omandatud teadmised, on asendunud uute teadmistega vanade arvelt.

Millegipärast annab sisetunne peale igat sooritust märku, et ma olen võimeline paremaks ning püüdlus täiuslikkuse poole hoiab mind töös.

Pärast lühikest ooteperioodi saime käed külge panna praktilisele ülesandele, mille käigus pidime valama väikese šampanjapudeli 5-le külalisele. Tundub lihtne? Eks ongi, aga väike trikitamine määrdunud klaasidega, mida meist paljud ei täheldanud, oli jällegi komistuskiviks nii, nagu igapäevatööski võib ette tulla. Õhtul oli aeg sammuda Gloriasse, hinges ootusärevus finaalikohtade kuulutamise ees. Astudes lavale, ei tea ju veel keegi, kelle võistlus sel hetkel läbi saab.

Võisteldes finaalis, on raske hoida selget meelt, sest närveeriv olek muudab vahel ka lihtsa ülesande keeruliseks protsessiks. Valmistasime kokteili, müüsime külalisele porti, dekanteerisime, tuvastasime mustas klaasis jooke, kirjeldasime viskit ning serveerisime magusat veini. Samuti pakkusime kogu õhtusööki saatvat joogivalikut, mis minu jaoks osutuks kõige keerulisemaks ülesandeks, kuna menüüs väljatoodud prantsuskeelsed nimetused ei ole minu igapäevases valikus.

Võistluste puhul on huvitav alati see, kui erinevalt esinejad probleeme lahendavad. Vaadates teisi finaliste peale iseenda esinemist, tuleb ahhaa momente päris palju: kuidas üht või teist ülesannet teisiti, efektiivsemalt lahendada. Samuti näeb selgelt oma apsakaid. Rõõm ja au oli jagada finaalikohti sõsarrestorani Umami juhi ja sommeljee Els-Maria, pikaaegse kolleegi Oskari ja hea sõbra Tarvoga. Esikolmikuna kordasime tulemust ning juba sügisel saame koos külastada Banfi veinimõisa Itaalias. Hurraa!

Mida sellest kõigest kõrva taha panna?

Tahaksin kõiki vanu ja uusi ärgitada võistlustulle – need on kogemused, mis jäävad kogu eluks, need on tutvused üle kogu maailma. Minagi alustasin vaid kaks aastat tagasi üsna juhuslikult, kui osalesin Baltikumi parima sommeljee valimisel noorsommeljeena. Saavutasin oma esimese „tiitli”, edasine on juba ajalugu.

Võistlused on inspiratsioon ja motivatsioon.

See hoiab meele värskena.

Noored, meie olemegi tulevik!  Meil on omast käest, siit väikese Eesti pealt, võtta suurepäraste teadmiste ja oskustega sommeljeesid. Info on kättesaadav ja õppimine lihtsam kui kunagi varem. Eesti Sommeljeede Erakool on tipp-vormis, kus saadavad teadmised on maailma tasemel. Ootan juba sügist, mil leiab aset Vana Tallinn Grand Prix Vilniuses, ootuses ka sel aastal näha noor-sommeljee kategooriat. Hoiame selle tiitli kodumaal!

Tahan kasutada võimalust tänada ka oma mentorit, Kristjan Peäsket, kes on mind võistlusteel hoidnud ja innustanud. Samuti kogu meie tiimi Leib restos, keda uhkusega nimetan oma teiseks pereks. Ja loomulikult oma päris pere ja elukaaslast, kelle piiritu kannatlikkus ja toetus mind sellel kursil hoiab.

Hip-hip-hurraa! Kohtume juba järgmisel aastal võistlustules!